Õndsakskuulutamine

6. september 2025

Tarkuse raamat 3, 1-9 Rm 8,31b-39 Joh 17,11b-19

Üleeile, 4. septembril, mainiti peaaegu 24 tundi kestnud lugemisel lihtsalt nimesid: ohvrite nimesid, rohkem kui 23 000 nime, kes kõik surid Nõukogude vangilaagrites või Siberis. Iga nime taga oli lugu, nägu, süda, inimene. Keegi polnud Jumala ees nimetu, anonüümne, lihtsalt number, üks lugematutest arvudest. Tänan teid dominiiklaste initsiatiivi eest, mu kaasvennad! Tänan kõiki, kes selles lugemises osalesid. Ennekõike olgu tänu Jumalale endale, kes on meile lubanud, et kõik need nimed on kirjutatud tema käega. Esimeses lugemises kuulsime: "Õigete hinged on aga Jumala käes ja neid ei puuduta ükski piin." Ühte nime mainitakse viimasel ajal palju, ühte 23 000 seast: peapiiskop Eduard Profittlich. Ühtegi teist ohvrit muidugi ei unustata, isegi kui nende nime mainiti kõigi nimede lugemise pikkade tundide jooksul vaid korra.

Ma mäletan ühte paavst Benedictuse katehheesi. See oli viimane katehhees pühakute teemalises sarjas. See oli pühendatud lugematutele tundmatutele pühakutele, kelle nimed on kirjas Jumala eluraamatus, isegi kui neid pole kunagi nimepidi kiriku pühakute kalendrisse kantud. See katehhees on minu jaoks unustamatu. Täna liigutab see mind eriti. Need tundmatud pühakud on peapiiskop Profittlichi tänase õndsaks kuulutamise vahetu ja sügav põhjus. Nemad, tema Tallinna piiskopkonna usklikud, on põhjuseks, miks ta täna altarite au hiilgusesse tõstetakse. Kuna ta ei tahtnud neid maha jätta, ei naasnud ta Saksamaale, teades täiesti hästi, et see viib peaaegu paratamatult tema surmani.

Algkirikus, näiteks Pauluse kirjades, nimetatakse usklikke „pühakuteks“. Nende pühakute pärast, oma karja, oma lammaste pärast oli isa Profittlich valmis oma elust loobuma. Ta oleks võinud esitada nutikaid argumente selle vältimiseks, näiteks selleks, et hiljem ellujääjana aidata. Juhend, mida ta paavst Pius XII-lt otsis, ei tulnud käsu, vaid nõuande vormis: ta peaks oma otsuse langetama „ennekõike tema hoolde usaldatud hingede heaolu silmas pidades“. Pärast otsuse langetamist kirjutas ta oma perele, et „on kohane, et karjane jääb oma karja juurde ja jagab nende rõõme ja muresid“. Tema ausus on väga liigutav: „Pean ütlema, et kuigi otsuse langetamine võttis mitu nädalat ettevalmistusi, ei teinud ma seda hirmu ega ärevusega, vaid hoopis suure rõõmuga.“ See rõõm kumab välja apostel Pauluse sõnadest tänases jutluses kirjast roomlastele: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ Selle Kristuse rõõmuga sai peapiiskop oma ustavaid hingi ja ilmselt ka paljusid teisi puudutada, lohutada ja toetada.

Õndsaks kuulutamine ei ole kunagi suunatud ainult ühele inimesele. „Kes usub, ei ole kunagi üksi!“ ütles paavst Benedictus. Peapiiskop Eduardi otsust toetasid usklike palved oma piiskopi eest. Ühel päeval me kogeme, näeme ja mõistame, kui väga rohkete inimeste palved ja ustav elu meie endi teed nähtamatult kaitsesid ja juhatasid. Tänane õndsaks kuulutamine hõlmab kõiki neid, kes kujundasid isa P. Eduardi teed, ennekõike tema vanemaid, kelle kümnest lapsest oli tema kaheksas, tema õpetajaid, sõpru (kui olulised nad on!) ning kiriklikke paiku ja inimesi, kes teda kujundasid. Kes suudab eales mõõta, millised inimesed, olukorrad ja kogemused on meid kõiki kujundanud ja proovile pannud! Kõik see kokku võimaldas otsustaval tunnil öelda nii selge „jah”-sõna võimalikule märtrisurmale nagu peapiiskop Profittlichi oma. See oli tema väga isiklik „jah”-sõna ja ometi on see midagi enamat: see on kiriku „jah”-sõna Jumala tahtele, mis väljendub üksikisiku „jah”-sõnas. Isiklikku pühadust toetab alati Kiriku, Kristuse pruudi pühadus. Seepärast on tänane päev kirikule, eriti kirikule Eestimaal, rõõmupäev.

23 000 ohvri nime, kelle hulka kuulub ka meie tänane usu tunnistaja, tuletavad meelde, et iga inimese elu asetati äärmiselt dramaatilise aja konteksti. Tänane õndsaks kuulutamine ei saa ignoreerida seda, mis tol ajal Euroopas ja maailmas toimus. See oli kujuteldamatu põrguväe vallandamine. Hitler Saksamaal, Stalin Nõukogude Liidus. Nende kahe vaheline kokkulepe saagi jagamiseks selles, mis oli vaieldamatult kõige hullumeelsem sõda läbi aegade. Niipea kui saak oli jagatud, ründas üks röövel teist, et kõik endale haarata: "Täna kuulub meile Saksamaa ja homme kogu maailm." Koonduslaagrid ja Gulag olid täieliku inimväärikuse põlguse väljendused. Millise kontrasti moodustas see väärikusega, millega peapiiskop Profittlich NKVD ametnikele alistus. Tema usk andis talle rahu ja vankumatuse. Ühena miljonitest kahe mõrvarliku ideoloogia ohvritest suri ta 22. veebruaril 1942.

Peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamine toimub ajal, mil vanad haavad ähvardavad taas lahti rebeneda. Eriti siin maailmajaos on see mure eriti terav. Sõda on selles piirkonnas taas kibe reaalsus. Rahulootused pannakse proovile. See pole ainus kriis tänapäeva maailmas. Paavst Franciscus on sageli rääkinud sellest, kuidas me oleme "tükkideks purustatuna kolmandas maailmasõjas" (una terza guerra mondiale a pezzi). See maailmasõda hõlmab ka kristlaste tagakiusamist kogu maailmas. Ka teised religioonid tunnetavad piirkondlikke tagakiusamisi, agressiivset usupoliitikat ja religioonide natsionalistlikku väärkasutamist. Ometi on kristlaste tagakiusamine arvuliselt kõige levinum reaalsus.

Selles olukorras omandab õndsa märterpiiskopi tunnistus erilise tähenduse. Tema kodumaal Saksamaal toimus juba tohutu juutide süstemaatiline tagakiusamine, mis peagi sai kibedaks reaalsuseks kogu Saksamaa poolt vallutatud Ida-Euroopas. Idee, et natsionaalsotsialism või nõukogude kommunism säästaks kristlasi, osutus peagi illusiooniks. Kõik see võib meie ajal korduda. Seepärast on peapiiskop Profittlichi suhtumine tänapäeval nii väärtuslik. See näitab kristlase teed tagakiusamise ajal. Eduard Profittlichi kaks sõna puudutasid mind eriliselt. Need on täis lohutust ja rõõmu, mis saab tulla ainult Jumalalt endalt. Pärast otsust mitte Saksamaale naasta kirjutas ta: "Teen seda suurima hea meelega, tegelikult võin öelda, et suure rõõmuga. Kuigi ma ei oska kuidagi ennustada, kuidas mu elu nüüd kulgeb, millised ohverdused mind veel ootavad, kõnnin ma seda teed suure usaldusega Jumalasse, olles kindlalt veendunud, et kui Jumal kõnnib minuga, ei ole ma kunagi üksi. Ja mul on ka kindel lootus, et ohverdus, mille ma Jumala kuningriigi huvide nimel siin riigis toon, ei jää viljatuks, ühel või teisel moel."

Varakristlased ütlesid: sanguis martyrium – semen christianorum! Märtrite veri on ristiusu seeme. See lootus, mille isa Profittlich täitis, võib täita meid kõiki ajal, mis on näinud nii palju uusi märtreid. Mainin vaid lühidalt paavst Johannes Paulus II suurt projekti pühaks aastaks 2000. Ta tahtis koostada 20. sajandi märtrite kogumiku. Selle kallal töötas intensiivselt terve ajaloolaste meeskond. Üks neist rääkis mulle, et nad loobusid projektist pärast 20 000 lühikest elulugu. Nad olid alles töö alguses, nõnda suur on 20. sajandi märtrite arv. Ainult Jumal teab kõiki nende nimesid! Jah, me võime loota, et meie aja lugematud märtrid, ainuüksi selle riigi 23 000 ohvri nime, nagu piiskop Eduard enda kohta ütles, "ei jää täiesti viljatuks". Me palume seda täna Jumalalt sama kindlustundega, mis täitis teda siis.

Viimasel ajal on palju räägitud märtrisurmast. See, mis kristlasi juba algusaegadel köitis, oli nende rõõm. Tänases evangeeliumis, lõigus Jeesuse palvest õhtusöömaaja saalis, palub Jeesus oma Isalt seda suurt kingitust: „Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, ET MINU RÕÕM OLEKS TÄIELIKULT NEIS ENESTES.“ See Jeesuse palve täitus tõeliselt täielikult isa Eduardi, peapiiskop Profittlichi elus: „Kui lõpuks selgus, et ma jään, oli mu rõõm nii suur, et palvetasin rõõmust ja tänulikkusest Te Deumi. Üldiselt tundsin Jumala armu oma hinges nii sügavuti, et olen ilmselt harva oma elus tundnud end nii õnnelikuna kui otsusejärgsel õhtul ja ma pole kunagi nii vagalt püha missat pidanud kui... otsuse päeval.“

Tähistame nüüd püha missat, kus mainitakse esimest korda armulauapalves Eduard Profittlichi. Palugu ta meile Kristuselt, keda ta ustavalt järgis, Kristuse rõõmu, Tema rõõmu külluses!

Aamen.

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Rõõmu ja tänulikkusega tervitan teid kõiki siin Tallinna südames toimuval ajaloolisel sündmusel, et olla tunnistajateks peapiiskop Eduard Profittlichi, ustava karjase ja julge evangeeliumi tunnistaja õndsakskuulutamisele.

Täna austame inimest, kelle elu oli märgitud vankumatust usust, vennalikust armastusest ja kangelaslikust ohverdusest. Ta teenis Eesti rahvast pühendunult ebakindluse ja tagakiusamise aegadel, ohverdades oma elu tunnistusena ustavusest Kristuse vastu.

Eriti tervitame Eesti Vabariigi Presidenti, riigiesindajaid ja meie vendi ja õdesid teistest kristlikest konfessioonidest, kes on täna ühinenud austusest ja tänulikkusest Jumala teenija Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisel ning mälestamaks Eesti küüditatud ohvreid.

Soojalt tervitame meie austatud külalisi: paavst Leo saadikut, kardinal Christoph Schönborni, kardinal Stanislaw Dziwisz piiskoppe, preestreid, ja kõiki usklikke, kes on tulnud lähedalt ja kaugelt, et ühineda meiega selles pidulikus ja rõõmsas sündmuses.  Tugevdagu see Missa meie usku, inspireerigu meid julgeltevangeeliumi tunnistama ja süvendama meie armastust Kristuse vastu. Rõõmustagem koos, kui anname Jumalale au Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisega.

Tere tulemast kõigile ja õnnistagu Issand seda päeva oma rahu ja rõõmuga..

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Meie südametes on suur tänu ja rõõm, kui lõpetame selle ajaloolise päeva siin Tallinnas, kus oleme olnud tunnistajaks peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisele.

Täna oleme austanud ustavat karjast, kelle elu oli täis vankumatut usku, hoolivat armastust ja kangelaslikku ohvrimeelsust. Tema teenistus ja tunnistus jäävad meie jaoks püsivaks eeskujuks ning kutseks järgida Kristust julguse ja truudusega. Täna oleme ka mälestanud, hoidnud oma südames ja oma palves, nii palju Eesti inimesi kelle elu ära võeti traagilisel ajal ja seda sageli kaugel kodumaalt.

Täname südamest kõiki, kes on täna siia tulnud – kardinale, piiskoppe, vaimulikke, riigiesindajaid, kiriku juhte, Profittlichi sugulasi ja kõiki, kes on täitnud selle väljaku palve ja lauluga. Teie kohalolek ja osadus on andnud sellele päevale erilist sära ning jõu.

Palugem, et uus õnnis Eduard Profittlich vahendaks meie palveid Jumala ees, kaitseks ja julgustaks Eesti kirikut ja rahvast ning et see päev oleks meile kõigile uue usu ja armastuse allikaks.

Minge rahus ja rõõmus, kandes seda tunnistust oma kodudesse. Issand olgu alati teie kõrval.

Aitäh ja Jumal õnnistagu teid kõiki!

Tänu kõrgelt austatud Philippe Jourdanile, Tallinna piiskopile.

Teie Eminents,

Teie Ekstsellentsid,

Kallid sõbrad, kes olete kogunenud tänasele suursündmusele,

täna on suur päev Katoliku Kirikule Eestis. Tänan, et kutsusite mind sellest osa saama, sest see on suur päev ka Jeesuse Seltsile. Me rõõmustame koos kõigi teiega, kes te olete kogunenud täna hommikul siin, Tallinnas, Msgr. Eduard Profittlichi, S.J. õndsakskuulutamisele. Oleme uhked oma jesuiitide vennaskonna liikme elu üle, kes ohverdas end selle kauni Terra Mariana, Maarjamaa usklike eest. Tema misjonärikutsumus tõi ta teie maale, kus ta töötas lihtsuse ja otsustavusega mitmel moel Katoliku Kiriku ja Eesti kodanike heaks, edendades ka oikumeenilisi suhteid protestantide ja õigeusklikega. Jumala Vaim andis talle julgust jääda teie juurde kõige raskematel aegadel. Tõelise Loyola Püha Ignatiuse „vaimulike harjutuste inimesena” oli tema usk Jumalasse ja armastus oma rahva vastu kindlalt juurdunud Jeesus Kristuses. Risti enda kanda võttes andis Kristusega koos olemine äsja õndsakskuulutatule rahu ja lootust.

Eesti teine apostellik administraator ei olnud ainus Jeesuse Seltsi liige, kes siiamaile saabus. Meenutame 16. sajandil elanud isa Antonio Possevinot ja teisi, kes töötasid Liivimaa taas-katoliseerimise nimel, asutasid Tartu kolleegiumi ning avaldasid kohalikus keeles raamatuid. Aga ka apostellikku administraatorit Antonio Zecchinit ja teisi jesuiite 20. sajandil, kes arreteeriti ja saadeti koonduslaagritesse peapiiskop Eduard Profittlichiga samal ajal.

Olen väga tänulik Kõigeväelisele Jumalale, et ta on meile andnud uue märtrina silmapaistva eestkostja kõigis meie vajadustes. Ma tänan Kirikut ja meenutan, et paavst Franciscus väljendas tungivalt 2018. aastal siin Tallinnas selle kanoonilise protsessi edendamise nõuet. Ma tänan ka kardinal Christoph Schönborni, kes paavst Leo delegaadina õndsakskuulutamise Missa läbi viis. Tänan teid, kardinal Schönborn, et olete siin.

Eriline tänu ja tervitus Tema Ekstsellentsile Msgr. Philippe Jourdanile, Tallinna piiskopile. Tema tegi ettepaneku, et me võtaksime Rooma etapis Jumala sulase Eduard Profittlichi kanoniseerimise protsessi enda kanda. Ta korraldas ja viis edasi protsessi, mis üsna lühikese ajaga edukalt lõpule jõudis. Juhtigu teise Eesti apostelliku administraatori abi Teid ja Teie usklikke ka edaspidi tarkuse ja jõuga, nagu on öeldud äsja õndsakskuulutatu Missa päevapalves.

Asepostulaator proua Marge-Marie Paas, kes oli algusest peale õndsakskuulutamise protsessi kaasatud ja viis edukalt lõpule suure osa tööst, iseäranis Rooma etapis Positio koostamise, väärib meie südamlikke õnnitlusi. Ta on reisinud; kohtunud inimestega, kes Profittlichist midagigi teadsid; kirjutanud raamatuid ja artikleid ning pidanud meie jesuiidivennast loenguid, levitades peapiiskopi kohta teadmisi ja julgustades temale suunatud vagadust. Viimastel aastatel töötas ta koos meie postulaatori Pascual Cebolladaga ja Pühakute Kongregatsiooni poolt ametisse nimetatud relatore Szczepan Praśkiewicziga, O.C.D., et Positio võimalikult hästi ette valmistada ja esitada see dikasteeriumile, kus ajaloolased, teoloogid, piiskopid ja kardinalid seda lugesid ja andsid oma hinnangu. Suur tänu nendele institutsioonidele, kes hoolitsesid selle eest, et Kirik jõuaks otsuseni Msgr. Profittlichi pühakuks tunnistamise kohta.

Koos Trieri piiskopkonna ja selle piiskopi Msgr. Stephan Ackermanniga osalevad tänasel rõõmsal suursündmusel õndsa Profittlichi elukohariikide esindajad Saksamaalt, Hollandist, Belgiast, Poolast, Eestist ja Venemaalt ning koos nendega palun ma Kõigeväelist Jumalat – taaskord päevapalve sõnadega –, et Ta annaks meile armu „püsida kindlalt usus ja edendada rahu kõigi rahvaste vahel.”

Arturo Sosa, S.J.

Ordukindral

30. mail 2003 algatati uurimine Peterburis, Püha Tooli kinnitusel, peapiiskop Eduard Profittlichi S.J. ja tema 15 saatuskaaslase õndsakskuulutamiseks, kes kõik olid Nõukogude Venemaal toimunud tagakiusamiste ʽveretunnistajateks’. Kanoonililine uurimine aga seiskus, kuna ei olnud märtrikandidaatide tunnistajad ja puudus piisav dokumentatsioon protsessi edukaks kulgemiseks Venemaal.

Foto: Piiskopkondliku uurimise lõpetamine. Piiskop Philippe Jourdan, kinnitamas piiskopkondliku uurimist; isa Pedro Cervio, Promotore Iustitiae.

Püha Tooli kirjaga anti Venemaalt Jumala sulase Eduard Profittlichi S.J. õndsakskuulutamine üle Eesti Apostellikule Administratuurile 2014. aastal. Piiskop Philippe Jourdan algatas 2017. aastal Profittlichi ametliku õndsakskuulutamise piiskopkondliku protsessi uurimise, mis lõppes 2019.aastal ning kõik dokumendid toimetati Rooma, Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni.

Paavst Franciscus andis loa Jumala sulase Eduard Profittlichi õndsakskuulutamiseks 18. detsembril 2024 ja õndsakskuulutamine toimub 6. septembril 2025.

Armsad vennad ja õed!

Mul on väga suur rõõm teile teada anda, et 18.detsembril 2024 paavst Franciscus andis loa Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlichi SJ (1890-1942) õndsakskuulutamiseks.

Õndsakskuulutamine leiab aset vastavalt Püha Tooli reeglitele mõne kuu pärast ja me anname sellest aegsasti teada. Sellega lõpeb 21 aastat kestnud õndsakskuulutamise protsess.

Ma tänan kõik inimesi, kes on selles protsessis osalenud, esitanud oma tunnistusi kirjalikult või suuliselt, tunnistanud arvukaid armusid või õnnistusi, mida nad said, kui pöördusid Jumala sulase Eduard Profittlichi eestkostele. Nagu kirjutab paavst Franciscus: „Õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessid tunnustavad kangelasliku vooruse tunnuseid, elu ohverdamist märtrisurmas ja teatud juhtusi, kus elu on pidevalt, isegi kuni surmani, teiste eest ohverdatud. See näitab Kristuse eeskujulikku jäljendamist, mis väärib usklike imetlust.” (Gaudete et exsultate, 5).

See õndsakskuulutamine on esimene Eesti katoliku kiriku ajaloos ning ka kogu Põhjamaades üks esimesi pärast 16. sajandit. See ei tähenda, et pühadus oleks haruldane nähtus meie kirikus. Olen veendunud, et pühadus on palju levinum, kui meie ise arvame. Haruldane on mitte pühadus ise, vaid see pikk protsess, mille abil Kirik otsustab kuulutada kedagi pühakuks, märtriks või õndsaks pärast inimese elu ja tegude väga põhjalikku ja detailset uurimist. Pühadus ise on iga kristlase elu eesmärk, nagu meid õpetab pühakiri: „Jumal on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses“ (Ef 1:4) ja Kiriku õpetusamet: „Kõik Kristusesse uskujad, omagu nad ükskõik millist seisust või astet, on kutsutud täielikkusele kristlikus elus ja täiusele armastuses“ (Lumen Gentium, 40) ning kui Jumal annab kellelegi kutsumuse, annab Ta ka kõik need vahendid, mida see inimene vajab, et pühaduse eesmärk oleks konkreetselt ja praktiliselt saavutatav.

Kuidas nüüd paremini valmistuda eelolevaks õndsakskuulutamiseks?

26. september 2024 ning 18. detsember 2024 on järjestikku olnud kaks olulist momenti Katoliku Kiriku ajaloos Eestis: uus piiskopkond ja esimene õndsakskuulutamine. Meil on põhjust olla väga tänulikud Jumalale ning paavst Franciscusele, kes on olnud Jumala tahtmise väärikaks tööriistaks. Sada aastat oleme oodanud uut piiskopkonda ja ühtekokku 21 aastat on kestnud ametlikult peapiiskop Profittlichi õndsakskuulutamine (tegelikult rohkem, sest uurimistöö algas juba 1991). Jumal otsustas vastata meie mõlemale palvele peaaegu samal ajal. Rõõmutsegem ja olgem tänulikud selle üle!

Seetõttu, pärast konsulteerimist Eestis töötavate preestritega, tahan välja kuulutada Tallinna Piiskopkonnas tänuavaldamise aasta, mis algab 18. detsembril 2024, paavst Franciscuse dekreedi välja andmise päeval ning lõpeb 22. veebruaril 2026, peapiiskop Eduard Profittlichi esimesel surma-aastapäeval pärast tema õndsakskuulutamist. Usun, et kõige parem viis vastu minna Jõulupühadele on olla tänulikkuse vaimus. Tänupalvel on alati väga suur roll kristlikus vaimsuses. Jõulupüha ise on tänulikkuse püha. Ootame Kristuse tagasitulemist ning täname Jeesuslapse sündimise eest Petlemmas.

Igaüks meist, iga kogudus, võiks leida viisi kuidas paremini väljendada oma tänulikkust kõigele sellele, mida meile on Jumala poolt antud. Mitte ainult suurte sündmustega, vaid igapäevase tavalise elu ja kristliku elu kaudu. Selleks võiks olla näiteks votiivmissad kogudustes, roosipärja palvused ja teised vagadusevormid. Ja muidugi nüüd julgustab Kirik meid pöörduma sageli tulevase õndsa Eduard Profittlichi eestkostele ning usaldada talle meie vajadusi, soove, probleeme ja tänu.

Lõpetuseks pidagem meeles, et üks eriline hetk peapiiskop Eduard Profittlichi elus oli see, kui ta paavsti ettepanekut järgides otsustas jagada nii paljude eestlaste saatust, keda samuti peeti kinni ja kes hukkusid vangilaagrites Kirovis või mujal endises Nõukogude Liidus. Olgu peapiiskop Profittlichi õndsakskuulutamine eriline võimalus neid meeles pidada ja tänada palves nende ohverduse eest

Õnnistagu Jeesuslaps kõiki teid ja teie lähedasi! Kaitsku ta meid kõikide hädade eest ning vabastagu meid praegustest katsumustest. Soovin teile väga püha ja rõõmsameelset Jõulupüha !

+ Philippe Jourdan

Tallinna piiskop

Tallinnas, 18.12.2024 a.