Rüvetamatu
Rüvetamatu — rüvetamatult vastuvõetu — nii nimetame Mariat, Jumalaema. Palju ekslikke kujutlusi sõltuvad Maria rüvetamatult saamise saladusega. Selle saladuse paika otsitakse Naatsaretis, ununematul tunnil, mil ingel tema juurde tuli ja talle kuulutas Jumala emaks saabumise saladust. Aga mitte Naatsaretis, mitte Jumalaema rüpes ei täitunud see saladus. Kes õieti mõista tahab seda saladust, see peab minema Maria rahuliku vanemate majja, kus elasid pühas, õnnelikus abielus Joachim ja Anna. Siin täitus rüvetamatu vastuvõtu imelik saladus, sel tunnil, mil alguse sai Maria elu mõlema abielurahva armastusest. Paik, kus täitus see saladus, oli siis nii püha ema Anna rüpp.
Aga ka mitte selles ei ole see saladus, et Maria Jumala imeteole oma ihu poolt tänu võlgneb. Mitte, nagu oleksid ta vanemad vanad olnud ja oma vanaspõlves erilise ime läbi veel lapsega õnnistatud saanud. Küll võis ka siin Jumala armastus teostada imet elu loomulikus seaduses, ent mitte selles ei seisa rüvetamatu vastuvõtu saladus.
Rüvetamatu vastuvõtu saladus pole mitte ihu, vaid on hinge saladus, pole mitte loomuliku elu, vaid on üliloomuliku armu saladus. See tähendab, et Maria hing tol hetkel, mil ta Jumala käest väljatuli, ja püha ema Anna rüpes ihuga ühendati, Jumala erilise armu läbi vaba hoiti igast päritud patu laigust ja igast päritud süüst. Kuna kõik teised inimlapsed, kes põlvenevad Aadamast, hetkel, mil ühendatakse nende hing ihuga, endas kannavad päritud patu laiku, hoidis Jumala armastus erilise ime läbi Maria hinge kõige päritud patu eest. Seepärast nimetamegi teda ainult kõigist Aadama lastest rüvetamatult saaduks — ladina keeles: Immakulata.
Usk Maria rüvetamatu saabumisse on vanakristlik pärandus. Juba vanadele pühadele isadele oli tuntud see saladus. Püha Efrem nimetab Mariat „rüvetamatuks, igast laigust, päris puhtaks neitsiks“. Juba Origines ütleb, et Maria „mao mürgise hingeõhu läbi mitte külgehakatatud ei ole“. Pühad Isad tahavad tunda Mariat eraldatuna, kui jutt on patust. Rõhutades õpetab püha Maximus, et Maria siginemisel arm, meie omal aga patt on valitsenud. Ja püha Paschasius Robertus, Corlie munk, ütleb lausa välja, et „Maria oli vaba päritud patust“.
Aga mitte ainult õhtumaa Kirikus ei elanud usk Maria rüvetamatu saabumisse. See usk oli kodune ka hommikumaa Kirikus. Küll oli hommikumaal „Maria saabumise“ püha tuntud enam „imelikuna“ kui „rüvetamatuna“, kuid see ei tähenda mingil kombel, et hommikumaa Kirik „rüvetamatu vastuvõtu“ saladust mitte poleks tundnud ega uskunud. Ka hommikumaa Kirik nimetab rõhutades Mariat „rüvetamatu“. Kaheksandal sept. laulab hommikumaa Kirik: „Meie laulame täiesti rüvetamatu ümmardaja sündi.“
Ja üheksandal sept. öeldakse Joachimist ja Annast, et nad „on sünnitanud puhta ning rüvetamatu Jumalasünnitaja… et neist on sündinud täitsa rüvetamatu neitsi.“ 15. sept.: „Sinu poole hüüame lõpmata, kes sa oled ainus puhas ja rüvetamatu”. Ei või mõista neid sõnu teisiti kui ses mõttes, milles neist on arusaanud Katoliku Kirik. Ka 16.—18. sajandil oli sarnane õpetus hommikumaa Kirikus tunnustatud. Kiievi õigeusu akadeemia professorid andsid koguni vande, seda kaitsta ja üliõpilased asutasid ühingu rüvetamatu saabumise auks.
On võimalik loetleda veel mõndagi tunnistust usu kohta rüvetamatu vastuvõtusse Katoliku Kirikus. Kui hiljem Moskva patriarhi Joachimi käsul kohad, mis kuulutasid seda õpetust, mõnest raamatust ärakustutati, siis ei sündinud see mitte truudusest vana üleandmise vastu, vaid vastumeelsusest Katoliku Kiriku vastu.
Isegi Luther väljendas veel kümme aastat pärast oma äralangemist: „Nagu teised inimesed patus saadud on, ihu ja hinge poolest — nii on Maria saadud ihu poolest küll armuta, hinge poolest aga täis armu. Seda ütlevad sõnad, mis rääkis temale ingel Gabriel: „õnnistatud oled sa naiste seas“ — sest temale ei oleks võinud öelda: „Õnnistatud oled sa“, kui ta kunagi oleks olnud needmise all. See oli ka õige, et saadi patuta see isik, kellelt Kristus lihaks saama pidi… sest päriselt on õnnistatud see, mis annetatud on Jumala armuga, see on see, mis on ilma patuta.” (Lutheri teosed, väljaantud Walch’ilt, Halle, 1745. XI., 2616.)
Nii on Katoliku Kirik, mitte mõne uue õpetuse, vaid ainult vana usu tõde kuulutanud, ülesseades usulause: „… Et Maria oma saabumise hetkel väljapaistva armu ja eelistuse läbi kõikvõimsalt Jumalalt hoiti iga päritud patu roojuse eest!”
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1933-12, lk. 90-91.
Tänamisest
(13. Pühapäevaks p. Nelipühi.)
„Kas pole mitte kümme puhtaks saanud? Kus on siis need teised nüüd?“ Lk. 17, 17.
Lein ja valu kõlab neist Issanda sõnust. Ja nad olid nii väga põhjustatud. Just need mehed, keda Issand pidalitõvest parandanud, olid palju enam tänule kohustatud kui teised, sest nende haigus oli kõigist teisist haigusist halvem.
Pidalitõbi oli õudseim ja hirmsaim kõigist haigustest. Üks liige teise järele haarati selle haiguse poolt, moonutati inetuks ja kurnatuks. Terved liikmed mädanesid ära. Nii väga moonutas see haigus inimese ihu, et inimesest vare, rändav laip sai. Aga pääle hirmsate valude pidid pidalitõvega koormatud ka veel häbi kandma. Sest juutide juures peeti pidalitõbe nuhtluseks, ja nuhtluseks võimalikkude salajaste pattude eest. Pidalitõbiseid peeti seepärast Jumalalt märgituiks, Jumalalt nuhelduiks. Seepärast nad ka tõugati roojastena välja inimeste seast. Omast perekonnast, abikaasast ja lapsest, vanematest, õdedest ja vendadest lahutatud elasid nad kaugel inimelamutest, koobastes ja urgastes. Puudus iga ravitsus ja arstlik abi. Ja tihti puudusid ka elutarbed, nii et nad mitte harva näljast ja viletsusest hukkusid.
Kui suur oli sellepärast Issanda halastus, kui ta neile kümnele pidalitõbisele oma päästva käe pakkus, kuna ta neile ütles: „Minge ja näidake end preestreile!” Ja kui suur pidi olema nende meeste rõõm, kui nad teel preestrite poole end äkki tervetena tundsid! Kui haavad sulgusid, valud vaibusid ja uus elu voolas läbi liikmete. Suur oli nende rõõm, ülisuur! Ja omas ülisuures rõõmus unustasid nad täiesti oma häätegija. Nad ruttavad täis igatsust ja rõõmu omaksete juurde ja pühitsevad jällenägemise ja unustuse pidu. Ainult üks tuli tagasi Õnnistegija juurde ja tänas teda, oma häätegijat.
Võib mõista parandatute rõõmu. Võib ka seda aru saada, kuidas neid rõõm ja igatsus ajas omaksete poole. Kuid ometi ei või nende tänamatusest vaikida. Muidugi ka Õnnistegija pole neid neednud. Aga igavesti häbiks kõlab neile tänamatuile Issanda sõna täis leina ja valu: „Kas ei ole kümme puhtaks saanud? Kus on siis need teised nüüd? Nii ei leidnud ühtki, kes tagasi tuleks ja Jumalale au annaks, kui see võõramaa mees!“
Paraku võiksid Õnnistegija sõnad ka mõne kristlase kohta käia. Kahjuks ei ole ju tänamatus mitte ainult maailma tasu. Ka paljud Jumala lapsed maksavad selle rahaga. Tänamatus ja unustus on otse liha seaduseks saanud, mis ka kristlaste liikmetes sügaval pesitseb. Tuntakse küll palumist ja nõudmist Jumalalt, aga vähesed tunnevad tänu ja rahulolemist. Inimkond on saanud ebarõõmsaks, rahulolematuks rahvapõlveks.
Aga millest see rahulolematus? On eluolud tõesti saanud nii ärakannatamatuks? Muidugi on aegu olnud, mil nad paremad olid. Kuid kas ei ole veel enam olnud aegu, mil nad veel halvemad olid? On meie esivanemail nii hää olnud kui meil? Kui palju mugavusi ja elumõnususi on täna rahvale pakutud, mida meie esivanemad uneski ei näinud. Meie elame puhtamalt ja mõnusamalt, sööme paremini, reisime rutemini, omame teaatri-, kino-, raadio- ja haridusvõimalusi, lõbustusvõimalusi, millele endised põlved mõeldagi ei võinud. Ja siiski oleme rahulolematud. Miks? Sest et tänane inimene enam nii Jumalaga seotud ei ole. Ka endise aja inimene töötas, riietus, seadis korda oma elamu, nii hästi kui suutis, sõi, jõi ja lõbutses. Aga kõik need asjad ei olnud talle mitte elu kõrgemaiks hüveiks. Tema kõrgemad hüved olid teisel pinnal, sääl, kus oli kõne Jumalast ja hingest, taeva rõõmust ja ülevusest.
Keskaja inimene oli veel suundunud igavikku ja igaviku valgusel kaotasid väärtuse ja tähtsuse selle ilma asjad. Küll võttis ta vastu tänulikult hääd Jumalalt, aga ka maine kannatus ei eemaldanud teda Jumalast; ka selles nägi ta Jumala saatmist. Nii uskus ta rõõmus ja kannatuses Jumala armurikka ettenägemise valitsusse.
Moodne inimene on osalt kaotanud Jumalasse koonduva, theotsentrilise elumõiste, suuna Jumalale ja igavikule, on kaotanud usu Jumalasse ja tema ettenägemisse. Enne mõisteti ka õnnetust, paluti Jumalalt kaitset välgu ja maru, nälja-, vee-, tulehäda ja katku eest. Moodne inimene ei tunne Jumalat, ta tahab ise märkida jumalikku ettenägemist. Ta leidis kindlustuse iga õnnetuse vastu, kindlustuse rahe vastu ja tule vastu, haiguse ja hädaohu vastu. Ja kui siis õnnetus ometi tuli, oli ka hinge rahu ja õnn otsas.
Varem oli inimese pilk Jumalale, nüüd on ta maisele suunatud. Loomulikult kerkivad tema silmas nüüd maiste varade väärtused. Nende omandamine on elueesmärgiks. Algas kibe võitlus selle maa varanduste pärast. Oldi varem nähtud maise varanduse ebatasases jaotuses Jumala tahet, või vähemalt tema luba, siis nähti selles nüüd karjuvat ülekohut. Algas klassivõitlus varandusliste ja varandusetute vahel… vihane, kibe võitlus! Igaüks tahtis osa saada maiseist varadest. Ja siis jäi maa liig väikseks. Mitte, et emake maa oma paljusid lapsi enam toita ei võiks, vaid et pea igaüks ühe väikse maakera enda omanduseks ihkas, et inimeste tarbed võimalikust võimatusse kasvanud on, et inimesed on saanud üheks täitmatuks rahvapõlveks. Ei vaadata mitte tänulikult sellele, mida omatakse, vaid himulikult sellele, mis veel puudub, mida veel saada tahetakse. Pole ühtki kümnest, kes Jumalale au annaks, rahul sellega, mis tal on.
Kindlasti on ka inimestel häda. Aga kuigi neil paremini läheks: saaksid nad siis rahul olema? Ainult siis, kui nad jälle enam usklikuks saaksid! Ainult siis, kui inimesed maises varanduses jälle tundma õpivad Jumala kingitust, Jumala häätegu. Ainult siis, kui nad jälle hindavad ja kalliks peavad, enam kui maiset vara, hinge hüvesid ja igaviku aardeid. Kui mitte see ei sünni, siis ei tee ka paremad ajad inimesi mitte rahulikumaks. Siis ei õpiks nad ka siis tänamist, kuigi manna taevast sajaks ja kaevudes vein voolaks.
Esmalt peab inimene loobuma omast täitmatusest maisete varanduste järele, omast ahnusest maailma rõõmude ja lõbude järel. Esmalt peab ta jälle õppima, vaimlisi hüvesid kõrgemalt hindama kui ainelist vara. Ta peab esmalt jälle oma tõelist õnne Jumalas ja igavikus nägema ja otsima õppima. Siis õpib ta ka rahul olema sellega, mis Jumal talle jaganud on. Ja rahulolemine õpetab talle tänamist.
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1933-09, lk. 65-66
Au olgu Jumalale!
Suure Jumala kingina annetatakse meile täna uus aasta. Ta on nagu vastsündinud laps, sündinud aja rüpest. Osana meie enda „minast“ meie enese elu, meie saatuse osana, aja ja inimvere lapsena pannakse täna meie rüppe uus aasta.
Kui me mõttes ja tõsiselt vaatleme seda vaevalt sündinut, siis tuleb meile otse hirm selle ajalapse eest. Tõesti, see on ehtne häda laps vaesest kodust. Ei ole ta hell ega naerata, nagu teised, terved lapsed. Ei tohi ta ka endale soovida mõne teisena pehmet sängikest, jõukust ja häid lootusi. Ei, me rõõmustame paari mähkme üle, jäänuste üle paremalt ajalt — neisse mähime ta!
Ja kui me peaksime ennustama talle ta saatust, siis oleks meil alles õieti hirm! Küll tahaksime talle südamest õnne soovida, ent me ei aima liig palju hääd. Ta on õige murelaps — see uus aasta. Meie muretseme tema elu ja hää käekäigu eest. Tema ihu, aga veel rohkem ta hinge eest. On hirm selle lapse hinge eest! Kui palju hädaohte ähvardavad igalt poolt! Mis saab sest lapsest?
Vanemad on teadlikud selles, et hällis, kus uinub nende vastsündinu, peidus on üks uus inimsaatus, kõigi ta lootustega, aga ka kõigi ta ootamatustega ja ohtudega, millistest koetud on meie elu.
Sellepärast võtavad nad väikese palves kätele ja tulevad Jumala kotta, et tuua oma last Jumalale, et see Kõikvõimas oleks talle armulikuks juhiks ja kaitsjaks.
Siis tahame ka meie, vapralt otsustades, oma murelast kätele võtta ja teda Jumala ette kanda, et ta Jumala õnnistuse ja ristimise saaks.
„Au olgu Jumalale kõrges!” See oli taeva ristimislause Betlehem’i vastsündinu üle. Selles saatesõnas nägi oma elusisu ja eluotstarvet vaene väljatõugatu Betlehem’i laps. Selles leidis ta jõudu oma vaesuses ja puuduses. Selles sõnas leidsid unustust omas hädas ja lohutust kannatuses ta vaesed vanemad. „Au olgu Jumalale kõrges!“ olgu see saatesõnaks ka uuele õnnistuse aastale.
„Au olgu Jumalale!“ nii tahame ristida uue aasta ja iga ta päeva, et nad oleksid meile armurikkad.
„Au olgu Jumalale!“ vägev ja võimas on see sõna! Kõiksuse sügavustest kerkib ta üles, Jumala aujärje ette, tunnistusena, et ta lõi ainult enese pärast selle kõige. „Au olgu Jumalale!“ see on maailmasündmus, millest väljudes hüüdis laulja: „Taevad kuulsustavad Igavese au!“
„Au olgu Jumalale!“ see on elu tundmus, mis tugevaks teeb prohveti hinge, et ta hõiskab: „Taevas ja maa on täis sinu au!“ (Jes. 6, 3.) „Au olgu Jumalale!” seda palvetasid kristlased sügavamast, surmavalmis südamest, siis kui veel oli teotus ja häbi, riiklik kuritöö, uskuda sellesse ja palvetada sellele Jumalale.
„Au olgu Jumalale!” See on suur maailma eeskava, mis igale maailma sündmusele, kogu maailma ajaloole, igale Jumala- ja inimteole tema viimase mõtte annab. Kui sirutas välja oma loova käe Jumal, siis sündis see tema auks. Kui Jumal lunastuse mõtles ja teostas, siis oli see tema auks. Kui Jumal õnnistab, kui ta tervitab, kui ta õndsaks teeb, või hukka mõistab — tema auks on see. Ta on kõiksuse, kõik elavad ja elutud endale alistanud et „kõik kõigis” olla — ainus, kõrgeim, maailmade kõiksuse Jumal. (1. Kor. 15, 28.)
„Au olgu Jumalale!“ Kui väikesteks saavad sääl meie inimsoovid! Kui tühiseiks, kui naeruväärilisiks saavad sääl meie vajadused ja nõuded elule! Kui häbistavaks saab meie mure elu eest; kui põlastusväärseks meie enda jumaldamine!
„Au olgu Jumalale!“ Kui me kord sellest arusaanud oleme, et meie Jumalale, ja ainult temale au kuulub, et Jumala au ja Jumal ise yiimane ja lõpuks ainus väärtus on — kui me seda mõistame ja ka jaatame — siis vast seisame kindlal põhjal. Siis vast on meie olemine igavese pääl ankrus.
Mitte selles ei seisa asi, kas uus aasta tervist, õnne, edu, jõukust toob; ainus tõesti tähtis on see, et inglite ristimislause täituks uuel aastal.
„Au olgu Jumalale,“ see seisku saatesõnana uue aasta kohal. Ärgu sündigu sel aastal ükski tegu, mis ei teostaks seda märgusõna. Ärgu tulgu meie aastasse ükski sent, mis me Jumala ees vastutada ei võiks. Ärgu rõõmustagu meid ükski kiitus, milles Jumal meiega ühes rõõmustada ei võiks. Ärgu nähku meid külalisena ükski lõbu, kus Jumal laudkondlane olla ei võiks.
„Au olgu Jumalale!” see olgu kõigi meis peituvate jõudude üleshüüe. Kogunegu teoks kõik õilsad jõud meie olemuse peidetud sügavikust! „Ülimsaavutist” nõuab meilt tänapäev maailm ja elu. „Ülimsaavutist“ nõuab oma kombel ka usk igalt ühelt, kel Jumala austusega tõsi taga on!
Nii võime ja peame kõik kaasa töötama suure maailma eeskava kallal. Nii lai on tööpõld, nii hiigelsuur on töö. Maailm, kes unustanud oma elueesmärgi, inimesed, kes kibestunult elumõttes eksiteele läinud, peavad jällegi äratundma oma elueesmärgina: „Au olgu Jumalale!” Peavad leidma oma hinge rahu ja julgeoleku selles Jumala asjale andmises.
Jumala inglid laulavad uuele aastale, meie murelapsele hällilaulu: „Au olgu Jumalale!” See on lohutussõna, mida sosistab meile päev-päevalt kõrvu Jumala ingel. See on lohutussõna, mis hüüab meile julgust raskes võitluses. – Ta saab meile ka sõnaks täis rikkamat ja sügavamat õnne.
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1934-01, lk. 1-2
Põleva murega
Meie silmale avaneb täna haarav vaatepilt. Ristirahva Isa, rauk, kes seisab haua veerel, vaatab ennustaja pilgul meie sajandisse ja tõstab lakkamatult oma hoiatavat häält, prohveti häält.
Ta näeb silmadega, mis on juba valgustatud teise maailma säraga, ta suunab oma pilgud meieaja pimedusse. Ta näeb selle hävitamise õudusi, mis enamlus on katnud mitte üksi kirikute pühamuis, vaid ka inimhinge pühamuis, veel rohkem inimhinge pühamuis.
„Põleva murega” jälgib ta aga ka kristlikule kultuurile ikka ähvardavamaks muutuvat hädaohtu Kesk-Euroopale. Põleva murega näeb ta neid vaimseid liikumisi, mis siin osalt teadlikult, osalt ebateadlikult tahavad asetada uut ebakristlikku maailma ristiusu asemele. Selgelt vihjab ta antikristlikele püüdeile, mis rahvuslike pürgimiste näol ikka selgemini tulevad päevavalgele. Hoiatavalt tõstab ta oma hääle nende püüete vastu, mis, kui nad saavutaksid võidu, mitte ainult ei tähendaks kristliku ajastu lõppu Euroopas, vaid ka kristlike rahvaste otsa Euroopas.
Kas ristiusu Isal on õigus oma murega? Kui asi on nii, kus on siis need kristlased, kes võtavad osa sellest põlevast murest?
Muidugi kasvab nende arv, kes aegamööda ja ikka rohkem hakkavad aru saama. Nad hakkavad nägema, et kiriku hoone on hädaohus langeda tuleroaks! Muidugi, teadlikud inimesed on juba ammu märganud neid väikseid leegikesi, mis siin ja seal palgistikus lõkendasid. Ja mõned tundsidki juba kõrbemishaisu, mis kristliku maailma hoones kuulutas tulikahju. Jah, kasvab nende arv, kes hakkavad märkama ähvardavat hädaohtu.
Kuid veel on liig vähe mehi, kes näivad osa võtvat rauk-paavsti põlevast murest. Tahame möönda, et on olemas leegion kirikumehi, kelle juures võib märgata teatud järelemõtlemist, teatud muret siin ja seal, kuid see pole veel põlev mure. — Ja kahjuks võib seal kõrval veel olla palju ristiusulisi, palju katoliiklasi, keda mõni maine mure, mure aktsiate seisu pärast, või isegi mure hea eine pärast huvitab rohkem, kui raukpaavsti põlev mure Roomas.
Ja ometi peaks see põlev mure tõesti täitma kõiki kristlasi, eelkõige aga kirikumehi. Sest siin ei võidelda tõesti kõrvaliste küsimuste pärast. „Siin on küsimus kas olemine või mitteolemine.”
Ja selles otsustavas võitluses, mida peab kristlik maailm oma olemasolu eest, oma eksisteerimise eest Euroopas, võivad tuua otsustava pöörde ainult mehed põlevate südametega?
Sest seda ei saa salata: ka mehed, kes tänapäeval võitlevad Kristuse ja tema riigi vastu, on mehed põlevate südametega. Ka nende südameis põleb tuli, neelav tuli! Sest see pole sugugi nii, nagu oleksid need mehed sõna harilikus mõttes uskmatud. Rinded pole mitte enam jagatud nii, nagu see oli valgustusajajärgul: siin usk, siin uskmatus. Pigemini tuleb ütelda, et siin võitleb usk usu vastu. Siin usk Kristusesse, Jumala armusse, taevaste riigisse, igavikku. Seal usk enese „mina’sse”, oma jõusse, maisesse riigisse, igavesse rahvusesse või proletariaadi igavesse riiki. Nii ,,Kristuse usklikud” nende „uususklike” vastas.
Ja neile uususklikele ei saa vastu vaielda loogiliste deduktsioonidega. Nad ei lase oma õpetusi ka ümber lükata vihjega suurele ristiusulisele minevikule. Möödunud suurepärasus ei saa meile enam olla veenav.” (Jaspers). Need inimesed, kes on täidetud võimsast elutundest, kelles põleb peagu fanaatiline andumus nende ideele, on niisugused, et neile üldse ei saa vastu väita, neid võib ainult võita. Ainult usklikud ristiusulised võidavad need uususklikud. Kuid ainult niisugused usklikud kristlased suudavad seda, kes tõsiselt võtavad Jumalainimese, igavese tõe igat sõna, kes seda võtavad nii tõsiselt, et see saab vormi ja kuju nende elus. Ainult niisugused usklikud, kes kaitsevad oma usku terve oma olemise kogumääralise kaalulepanekuga, kes tagasi ei põrka ka isikliku hukkumise eest. Niisiis usklikud „p õ 1 e v a südamega” ja põleva hingega Kristusele, tõele. Alles siis jäävad „elu usklikud” kuulatama, alles siis suudetakse neid võita, kui nad puutuvad kokku niisuguste „põlevate” kristlastega, peiritud ja elatud ristiusu inimestega.
Ja kas pole mitte sellepärast paljud inimesed ristiusus pettunud, et neile pole ette juhtunud säärast elatud ristiusku, kuna pahatihti ka kiriku juhtivad inimesed polnud nood „mehed põlevate südametega”,keda inimesed kirikust otsisid. R.M. Rilke langetab ühes oma eleegias karmi otsuse kirikule: „Nagu kirik väliselt seisab turu ääres, nii kuulub ta ka oma tähenduse poolest „lohutusturule”, kus inimesed elavad odavast lohutusest, ebatõeliselt ärritusest, meelelahutusest ja askeldusest. Ta on saanud alaväärtuslikuks nagu valmilt ostetud kaup, omandatud ilma tõelise panuseta (vanasti oli olemas templeid ,,südameraiskamisest”). Ta on pühapäevase korra ja puhtusega, kasin ja kinni — ja valmistab pettumuse nagu postkontor pühapäeval.”
Neid inimesi, kes nii ristiusus on pettunud, ei saa kindlasti aidata igaveste tõdede objektiivse esitamisega. Neid võib võita andumusliku veende läbi. „Kes tänapäev veel usub, et ta tänapäeva inimesile võib tulla appi teravmõttelise arutelu vahenditega, see ei ela mitte ainult eluvõõras, vaid ühtlasi kahetsusväärses illusioonis.”
Paul Fechter on kirjutanud raamatu („Die Stunde des Christentums”’ Berlin 1937), milles ta ütleb, et ristiusul olevat tänapäev kohustus üle minna rünnakule, Meie empiirilist ajastut aga peab empiiria vahenditega ründama (Lhk.172).
Seda rünnakut, mille ristiusk peab tegema meie tänapäeva ajastule, võib aga edasi kanda ainult inimeste poolt täielise tingimatu andumusega Jumala tööle.
Juba Kierkegaard oli kirjutanud sellest, et paljud jutlustajad on ristiusu teinud kilplaste usuks, kus inimesi rahuldati odava lohutusega. „Kilplus aga muudab mõõdupuu ideedest loobumisega.” Neist jutlusist ütleb Bernano oma raamatus („Maakoguduse vaimuliku päevaraamat”): Jumala Sõna! See on hõõguv raud. Ja sääl tahad sina, kes sa õpetad, teda puudutada tangidega, hirmust, et sa ennast ära põletad ja sa ei haara terveil käsil selle järele… Preester, kes tõe kantslist maha tuleb, suu veel täis kaagutamist, vähe ägestunud, kuid rahul, see pole jutlustanud.”
Praegune aeg vajab teisi jutlustajaid, mehi, kelle rinnus põleb lõkendav tuli, mis täidab Kristuse asemikku. Ja Jumal tänatud, see loitev tuli Kristuse maapäälse riigi hoidja südames, tuli Kristuse tulest, läheb täna läbi maailma. Saksamaa piiskopid tõstavad oma häält ikka julgemalt ja otsustavamalt. Ka Austria episkopaat, täidetud samuti „põleva murega”, on tõstnud oma hääle. Ameerika piiskopid on kõnelenud. Katoliiklik maailm hakkab aru saama.
Rõõmustava julguse ja „põleva murega” saksa rahva saatuse pärast on korduvalt kõnelenud ka konfessionaalkiriku mehed Saksamaal. Ja ka nende sõna on leidnud vastukaja.
Ja see on rõõmustav kui palju tulist indu Jumala riigi jaoks veel kõigest hoolimata elab noorsoos. Paljud neist nooruslikest võitlejaist muutsid Jeesuse Kristuse maapäälse riigi hoidja „põleva mure“ noorusliku vaimustuse tuleks. Päev päevalt kasvab nende arv, kes on aru saanud hetke tõsidusest. Nad ei kaeba, nad ei hädalda, nad pole meeleheitel. Nad palvetavad, nad astuvad välja õiguse eest, nad võitlevad jaunilt ja rüütellikult, nagu see sobib Jumala asjale. Nad näitavad, et neil ristiusuga on tõsi taga.
See ei ole sugugi rohkem kehtiv saksa katoliku noorsoo kohta kui ka just prantsuse noorsoo kohta. Just sellel oli hiilgav eeskuju Leon Bloy näol. Temast kirjutab keegi biograaf, elulookirjutaja: „Tema olemuseks on armastus, absoluutne armastus Jumala vastu ning ta on temale andunud ilma igasuguse tagamõtteta. Kõigi nende ähvarduste ja vihavaenutsemiste keskel, mida põhjustab tema absoluutne ristiusk, jääb ta Jeesusele vankumatult kindlaks… Ta on kristlane selle sõna tõesti ülevas mõttes, üks, kes Kristust armastab, kes end ohverdab meistri eest ja keda ei saa vankuma panna ähvardused ega valud. Jah, isegi mitte piinasurm… Ei hirm ega vildakad kaalutlemised ei saaks teda panna kartma tunnistuse andmisel”.
Leon Bloy on juba aastakümnete eest ära tunnud, et julmalt karmile ajastule, mille iseloomustuseks on armastuse puudus ja südametus,midagi ei tule nii valjusti jutlustada, eelkõige aga midagi ei tule nii innukalt ette elada kui just armastust, et ta ei hukkuks armastuselagedusest nagu tollal vana antiikne maailm. Võita võib teda ainult suurima armastusega, tunnistleva armastusega, kui see peab olema, märterliku armastusega.
Loodame, et Jumal meile kingib selliseid põlevate südametega mehi, kes on valmis andma tunnistust maailma ees, armastuse tunnistust, surmani armastuse tunnistust.
Kristlik optimism
“Minu Isa tegutseb nüüdseni ja ka mina tegutsen” (Jh 5:17)
Tänapäev leidub palju kristlasi, kes teevad endale kurbi mõtteid meieaja jumalariigi kohta. Nad näevad tänases maailmas nii palju kurja, mittejumalikku, et sünged mured Kristuse Kiriku tuleviku suhtes nende südameist ei taha haihtuda.
Kui nad näiteks pilgu pööravad Venemaale ja näevad, kuidas siin jumalasalgavus teostab õudset hirmuvalitsust, kuidas ta kirikuid taga kiusab neile survet avaldases, kuidas ta terve usu tahab rebida rahva südameist ning kui usklikud siis meelisklevad, et see olukord kestab juba nii kaua ja lõppu pole veel märgata, siis paistab neile see usu kaotusena. Nad näevad neis olukorris võitu hää üle, jumalasalgavuse võitu jumalausu üle, jah, peaegu kuradi võitu Jumala üle.
Ning kui nende vaade ringleb lähimas ümbruses, siis näevad nad ka siin suurel määral vana hää uskliku aja kadumist. Noorsugu paistab hoopis teisena, vähem usklikuna, vähem hardana. Ning mida vaevalt tunti vanasti, seda nähakse nüüd kõikjal: inimesi, kes kinnitavad, et nad üldse ei usu, inimesi, kes avalikult sellest räägivad, et ristiusk olla vananenud, et tulla aeg, mil inimsugu kujundab oma elu ise omale vabale tahtele vastavalt ilma Kirikuta, ilma usuta, ilma Jumalata. Ning sellised väited näitavad nendele kristlastele jälle tundemärkidena, et kuri maailmas kasvanud. Ning siis kerkivad kahtlused ja masendav küsimus, kas siiski mitte kuri ie võida lõpeks maailmas, kas mitte lõpeks kurjus maailmas ei pääse sellisele võimule, et Jumalgi ei suuda enam talle vastu hakata.
Tahame möönda, et inimestele tõesti võivad tulla sellised kahtlused ja küsimused, kui asja vaatab ainult väliselt. Aga tegelikult on sellised kahtlused ja kartused võrga usu kaasnähted, tunnused, et ei olda veel täiesti süüvinud usuilma reaalsusesse, et küll kantakse kristlase nime, aga et ei elata Kristuse õpetuse küllusest ja rikkusest.
Tõesti, tõeliselt usklik inimene näeb maailma hoopis teises valguses. Tema usk teeb ta selgetnägijaks ja selgelt kuuljaks, et ta võib näha ja kuulda asju, milliseid teine inimene ei näe.
Me teame oma igapäevasest elust, et on olemas inimesi, kes oma meeli on sedavõrt teritanud, et nad näevad asju, mis vähemkogenule jäävad kahesilma vahele: nii näeb kütt metsise tumedaid jälgi, kuuleb ka linnu tasast hüüdmist, kus teised veel midagi ei näe ega kuule. Usklik inimene on paraku jumalikkuse suhtes teritatud meeltega inimene. Jah, usk otsekui annab talle uued meeled Jumala olemuse ja tegutsemise äratundmiseks looduses ja inimsüdames. Varustatud nende uute meeltega usulise maailma reaalsuste jaoks, näeb ta maailma hoopis teises valguses. Ta ei vaata mitte ainult asjade välist külge, vaid vaatab asjadesse sisse, jah, läbi asjade, kõikjal asjade sees ja asjade taga näeb ta Jumala palet. Kõikjal asjades tunneb ta Jumala tegutsemist, selle teostamist, millest Õnnistegija ütles: “Minu isa tegutseb tänini ja mina tegutsen ka.” Nii selgesti ja tuntavalt tajub ta seda Jumala tegutsemist maailmas, et temas ei või silmapilgukski tekkida tõeline kahtlus selles, et see on Jumal, kes lõpeks juhib ja tüürib kõiki asju maailmas ja kes tugeval käel kõike maailmas koos hoiab.
Seda Jumala tegutsemist näeb usklik inimene kõigepäält ka inimsüdameis. Ta näeb seda esmalt nende südameis, kes ka maisele inimesele paistavad hääde inimestena. Ning Jumalale tänu, ka meie ajal leidub veel palju neid häid inimesi. Inimesi, kelles Jumala arm inimliku loomu nõrkuse ja patususe nii on vallutanud, et nad tõesti jumalalaste elu elavad! Inimesi, kelles täitub hiilgaval komber see, millest apostel Paulus kirjutab nii vaimustavalt: “Teie olete valitud sugu, kuninglik preestrite salk, püha rahvas, omandirahvas. Kõvasti peate kuulutama selle täiuslikkust, kes teid pimedast on kutsunud oma imelise valguse juurde. Sest enne seda ta ei olnud rahvas, nüüd te aga olete Jumala rahvas, kord olite teie ilma armuta, nüüd te aga olete halastuse sees” (1 Pt 2, 9-10).
Aga ka nende inimeste südameis, keda harilik inimene nimetab nii meeledi ebahäiks inimesiks, näeb usklik inimene ometi Jumala tegutsemist. Võibolla, ei näe harilik silm veel midagi hääd. Aga hinges on Jumala arm juba oma tegevust alanud. Sääl idaneb juba häädus ja ajab juuri ning kasvab ja hargneb! Veel kübeke kannatust. Veel natuke hiilgavat soendavat päikest, mille Jumala või kellegi inmese armastus laseb särada selle hinge üle, ning ka selles hinges valmivad hääde kavatsuste õitest hääde tegude viljad. Ning Jumala arm mõjub isegi sääl, kus seda sugugi enam oodata ei või. Ta mõjub ka enamlisel Venemaal. Ning kuigi jumalasalgajad põletaksid sääl kõik pühapildid, hävitaksid täiesti kõik jumalakojad, siiski ei saaksid nad tõkestada Jumala tegutsemist.
See on nagu väljas looduses. Sügistorm raputab puudelt kõik lehed ja õied, kisub ära kuivi oksigi, nii et näib, nagu oleks hävitatud kogu elu, ning katku tali vihma ja lumega ka viimase kui rohulible, nii et paistab otsekui oleks sumbutatud kogu elu, vaiba all on siiski alles elujõud. Nad kogunevad ainult uuesti, et seda tugevama jõuga jälle esile tungida, mida kauemini nad olid seotud.
Nii möllaku ka jumalasalgavuse tormid üle maailma j apühkigu minema kõik usuelu õied ja lehed, usuelu ennast nad ei hävita. Ning kui tänapäeva uuspaganluse barbaarsus õhtumaise maapinna mataks otsekui diluviaalse mudavaiba alla, siis tõmbuksid saladuslikud jumalikud jõud tagasi inimhinge sügavusisse, nagu loomisvõimelised loodusjõud end talvel peidavad maa sisemusse. Nende esilepuhkemine on seda hoogsam, mida kauemini nad on seotud. Ükski pikk tali ei saa kevadet tema tuleku takistada.
See uskliku inimese teadmine Jumala tegutsemisest maailmas laseb teda seista kindla, rahulise südamega maailma sündmustikkude kohisevas lainetuses. Ta teab, et on keegi, kes tugeval käel juhib ja tüürib kõiki maailma sündmustikke, kes ei lase end heidutada nn. Uute “maailmavaadete” sõja- ja maailmakisast. Ta teab, et on olemas tõde, mida ei või äravaletada ükski maailma vale. Selle täiusliku, otsekui jumaliku rahuga on püsinud suurimais hädaohtudes, isegi surmahädaohtudes, suured usklikud inimesed. Isegi surmas ei ole see rahu neid maha jätnud.
Ning maailma ajalugu on annud neile õiguse, et ometi lõpeks usk sai võidu uskmatuse üle, häädus kurja üle, Jumal saatana üle.
Usk, jah teadmine Jumala tegutsemisest maailmas annab usklikule inimesele selle turvalisuse, et hääle inimesele kõik asjad tulevad kasuks, selle püha optimisi, et Jumala ettevõte, ja sellega ühtlasi ka tema ette võte, võidab. See on võit, mis vallutab maailma, teie usk.
Kiriku Elu nr. 1, 1935, III aasakäik, lk. 1-2.
Üks Jumal, üks usk, üks armastus
Protestant Gustav Adolf Gedat on viimaseil aastail teinud ulatuslikke uurimisreise. Oma raamatus („Was wird aus diesem Afrika?“) ta avaldab kokkuvõtlikult oma vaatluste tulemused sõnadega: „Maailmad võitlevad Aafrika ja tema miljonite mustade inimeste pärast. Islami ja enamluse suurvõimud sirutavad oma käed välja ja tahavad seda maailmajagu vallutada oma ideile . . . Maailmad maadlevad Aafrika pärast. Kristuse kuulutajad aga seisavad nende vahel ja on — lahkhelides.“
Aga mitte ainult misjoneis ei tunneta sügavamalt mõtlevad ristiusulised seda traagikat, mis peitub mitmesuguste erinevate usutunnistuste ebaühtluses. Sellel ebaühtlusel on ka kultuurmail kurbloolisi tulemusi, kuna sealgi ristiusk tunneb end olevat surutud võitlusse moodsa paganlusega ja enamlusega selle mitmesuguste esinemiskujude all. Seda tõsiasja nähes peab ristirahva lõhestamine igat tõsist kristlast muutma rahutuks. Ta peab ristirahva ebaühtlusse suhtuma kui suuresse hädasse ja sügavasse valusse.
Valu lõhenemise pärast.
See valu ristirahva kaotatud ühtluse puhul pole aga mitte uus. Teda võib kõigi heade kristlaste juures nentida juba reformatsiooni päevadest saadik.
Nii kõneleb tõeline kristlik igatsus ristirahva ühtluse järele haaravalt Trienti kirikukogu dokumentidest. Istungil 26. veebruaril 1562 avaldasid kirikukogu isad järgmise otsuse: „Püha sinod soovib tervest südamest kiriku rahu ja anub hardalt Jumala poole selle rahu pärast, et kõik tunnustaksid kõigi ühist ema, kes oma lapsi millaski ei suuda unustada, ja et kõik ühe südamega ja ühe suuga Jumalat Isa kiidaksid ja Jeesust Kristust meie Issandat. Selle meie Jumala ja selle meie Issanda helduse juures manitseme kõiki, kes meiega kiriklikus ühenduses ei ole, leplikkusele ja rahule, meie kutsume neid ja manitseme neid siia tulla, et nad meiega sõlmiksid armastuse lepingu ja tõelise rahu lepingu ühe ja sellesama Lunastaja sees. Peaksid nad järele andma Püha Vaimu manitsevale heale ja mitte kõvaks tegema oma südameid; kui nad ometi ei jätaks tähelepanemata emakiriku kutse ega tõrjuks seda tagasi.“ Ja üks teine kirikukogu otsus on sõnastatud nõnda: „Nagu õrn, muretsev ema igatseb ja ihaldab see püha kogu, et kristliku nime kandjate hulgas poleks lõhesid, et pigemini nende hulgas, nagu nad kõik tunnistavad ühte Jumalat ja Lunastajat, nõnda valitseks ka üks keel, üks usk, üks meelsus. Samal ajal ta loodab, pannes oma usalduse Jumala heldusele, et nad (protestandid) tagasi pöörduvad ühele pühale ja õndsusttoovale ühe usu, ühe lootuse ja ühe armastuse ühtlusele.“
Juba enne seda oli paavst Pius IV. liigutatud sõnadega avaldanud üleskutse ühtluse uuesti jalule seadmiseks. 1560 a. ta saatis paavstliku kammerhärra Franz Commendone ja piiskop Delfini läkitusega saksa katoliiklaste ja protestantide esindajate poole ja manitses ühtluse uuesti jaluleseadmiseks.
5. jaanuaril 156l võimaldati delegatsioonile osavõtt protestantlike vürstide istungist Naumburgis. Delfini seletas vürstidele üldise kirikukogu vajadust ja lõpetas sõnadega:
„Paavst on väga mures õilsa saksa rahva heaolu pärast, sellepärast kutsub ta kõiki vennalikult nõu pidama ja otsustama selle üle, mis kõigile on nii tungiva vajadusega. Protestante ei pea mitte ainult kuulama, vaid neile peab ka kõigis sündsais asjus tähelepanu pööratama. Mis hea ja kiiduväärt on, seda peab lubatama, mida tuleb hukka mõista, see peab kõrvale heidetama, ja, mis kõigile on nii vajaline, lõhe tuleb lõpetada, kiriku ühtlus tuleb jälle jalule seada. Ulatuslikem, kindlaim saade on kõigi käsutuses. Kas vürstid ei suvatseks teha kõik, mis võimalik, et praegust kahetsevat seisukorda jälle korda seada, kuna on juba nii palju arvamisi, nagu on päid ja niipalju usu tunnistusi nagu on doktoreid.“
Siis C o m m e n d o n e võttis sõna ja lisas veel juure:
„Saksamaal usutüli läbi tekkinud segadusi ei saa kas üldse likvideerida, või neid saab lahendada ainult üldise kirikukogu läbi. Seejuures on tegemist usuga, hingede õnnistusega. On aga ka tegemist maise õnne ja heakäekäiguga, sest kus on puudus Kõigekõrgema poolest, puudus aluse poolest usulises asjas, seal varisevad kokku aujärjed ja purunevad riigid.“
Taasühinemise vaim.
See on usu olemuses põhjendatud, et usklikud, Jumalat armastavad inimesed e i tohi olla vaenlased usu pärast. Kõigist vastoludest ja kõigest vaimsest võitlusest hoolimata peab teatud liiki Jumala rahu valitsema kõigi usuliste inimeste sees, nende üle ja nende vahel peab valitsema mingi salajane ühtlus, mida Jumal ise on õnnistanud.
„Aga ärge ka unustage, et te teiste konfessioonidega, seisate samal kristlikul alusel, ja et kõige välise võitluse ja sõdimise juures sellel ühisel lasub teatud Jumala rahu, mis sellele ühisele on rajatud, mida võitlevad leerid peavad austama ning kaitsma ja millest nad peavad lugu pidama.“
Muidugi on selge, et ei saa olla ühtluse vaimu iga hinna eest. Ühtluse tingimuseks peab olema absoluutne tõde. Sellega on antud kõik ühtluse võimalused, kuid ka tema piirid.
Seepärast peab tõearmastuse pärast möönma, et eelkõige katolitsismi ja protestantismi vahel on suured, kuni ristiusu tuumani tungivad vahed. Kus puudub nende lahkuminekute tundmine, seal satutakse kiusatusse valelahkuminekuid konstrueerida. Säärased vale-etteheited aga eraldavad rohkem kui õige, täpne vahede tundmine.
Vahede jaatamisega on antud ka vaimse klaarimise, vaimse võitluse võimalus, jah isegi vajadus. Sellise võitluse siht tohib olla aga ainult üks: aidata tõtt võidule ja end ühendada tões. Aus, avalik võitlus on sellepärast juba ilus samm lepitusele ja sellepärast ta on ka rohkem tervitatav kui üksk. Tähtis on aga see, et võitlust peetaks väärikuse, põhjalikkuse ja tõelise huviga ristiusu vastu. Võitlust võib nõnda heaks kiita, hukka mõista tuleb aga ainult halba võitlusviisi.
Nii tuleb võitlust pidada aupakkumisega muu-usuliste ees.
Kuulsa prantsuse kardinali Lavigerie (surnud 1892. a.) kohta jutustatakse, ta olevat igakord, kui ta oma Alzhiiri piiskopkonnas olevat möödunud mõne mošee ümbrusest, oma vankrist välja tulnud ja jalgsi läinud — aupaklikkusest Jumala ees, keda siin eksimuses kummardati.
Missuguse lugupidamisega peame siis meie seisma oma protestantlike vendade ees, pealegi kui praegu nende ridades näeme nii imetlemisväärset truudust Kristuse vastu. See ei tähenda sugugi mingit ebamäärast, segast sallivust. See pole tee ühtlusele, ta pole isegi kõrvaltee ühtlusele. Aga ühine armastus Kristuse vastu ühendab meid. Praegu on maksvad sõnad:
„Vaheajal elame lootusest, lohutame endid veendega, et ajalugu elik Euroopa arenemisprotsess, mis üheaegselt sotsiaalsel, poliitilisel ja kiriklikul alal meie silmade ees teostub, on kirikliku ühendumise sõprade võimsaks lepinguosaliseks, abimeheks, ja ulatame kõigile kristuseusulistele teiselpool käe ühiseks kaitsevõitluseks meie aja destruktiivsete, hävitavate liikumiste vastu. Sest lugu on tõesti nii, nagu ütleb V. Radowitz: „Meie silmade ees inimvaimud lähevad lahku kahe lipu alla. Ühel lipul Jeesuse Kristuse, Jumala Poja nimi, kuna teise all ühinevad kõik, kellele see nimi on mõttetus või komistuskivi.“ (Kirche und Kirchen, Papsttum und Kirchenstaat, XXXII jj.)
Kahjuks on aga tänapäeval nii mõningaidki veel, kes, selle asemel et teenida kõigi kristlaste lähenemise aadet, tahaksid külvata kibestumist ja vaenlust usutunnistuste vahel. See on kurvastav, kui vähe niisugused inimesed näevad ühiseid kristlikke huvisid, mis praegu nii väga on hädaohus kõigi kukutamiste ja paganlikkude voolude puhul. Peaks ometi järele mõtlema, et meie päevadel usulisel alal palju vähem on tegemist katoliikluse ja protestantismiga kui just ristiusu ja paganlusega. Kui siin-seal mõni luterlane saab katoliiklaseks, võivad need „ristiusulised“ hingerahu hoopis kaotada ja nad ei suuda küllalt vihastada katoliiklaste propaganda üle. Kui aga aasta-aastalt sadu inimesi ristiusust hoopis võõrdub ja langeb moodsa paganluse söödaks, siis see ei anna neile „kristlastele“ mitte mingisugustki põhjust ärrituseks. See näitab ometi, kui vähe siin on ära tuntud kristluse tõelist seisukorda.
Kellel seisukorrast on õige äratundmine, peab möönma, et meie päevil võitlus käib palju vähem katolitismi ja protestantismi pärast kui just ristiusu ja paganluse, ja nimelt kõige hullema paganluse pärast. Sellepärast on tänapäevalgi veel kohased need manitsuse sõnad, mis omalajal väljendati kardinal Diepenbrocki poolt:
„Ärge mürgitage seda kurba haava, mis juba kolme sajandi kestes on puurinud läbi ristirahva ja iga tõelise kristlase südame, ärge mürgitage seda haava uuesti kirgliku võitluse ja ägeda vihapidamise läbi; ärge puistake, teda nõdrameelselt ravida tahtes, fanatismi kõrvetavat põrgukivi tema. sisse ja ärge tooge mineviku varustuskambreist välja käredaks muutunud poleemika roostetanud relvad… Ainult rahus, ainult armastuses on võimalik üksteisest aru saada, ainult üksteisest arusaamises on võimalik saavutada ühtlust, ainult ühtluses õnnistust. . . Selle rahu, selle ühendumise eest palvetab ju katoliku kirik iga päev oma pühimais palveis; kõige õilsamad vaimud on tungivalt seda rõhutanud, väljudes ristiusu ühisest alusest ja püüdes arusaamatuste ja eksituste kõrvaldamise läbi seda lõhet terveks teha. Mis möödunud aegadel pole õnnestunud, see võib, see peab tulevaste aegade ülesandeks jääma. Kõik manitseb sellele suurele tööle. Vaadake ringi! Läheneb suur aeg, avatakse uus pitsat maailmaajaloo raamatus…
Kas suudate rikkalikult õnnistatud voogava lõikuse viljad kaugetelt radadelt koguda Jumala aita, kui lõikajad omavahel üksteisele sirpidega kallale tungivad ja üksteist kägistavad? Jätke kahesilmavahele laimuhääled, vaadake tuhandeile ja tuhandeile hästimõtlejaile ja neile, kes igatsevad tõtt ja rahu, kes rahupalmiga lehvitavad, ja vaadake, unustades vana viha ja mäletades ainult veel vanemat armastust, üksteisele rahuliselt ja selgesti silmadesse. Nii mõnigi palk saab siis pinnuks, nii mõnigi pind udupunktiks …“
Praegu näib olevat veel hoopis teisel määral, kui siis, millal need sõnad üteldi, tund tulnud olevat, kus katoliiklased ja protestandid üksteisele rahuliselt ja selgesti silma vaatama peaksid, „unustades vana viha, ja mõteldes veel vanema armastuse peale.“ Ja see sünnibki, ja juba saab nii mõnigi palk pinnuks ja nii mõnigi pind uduplekiks …”.
Keegi veel elavaist kirjanikest on tööd taasühinemise eest võrrelnud pildiga Gotthardt-tunneli ehitusest. Kui töölised pika, pika vaevarikka töö järele tunneli olid puurinud edasi mõlemalt poolt, ootasid nad tuksuva südamega silmapilku, millal nad pidid kuulma viimaseid vastastikku mõlemalt poolt kostvaid vasaralööke, et siis viimase tormijooksuga viia langemisele lahutava maakihi ja üksteisele käsi ulatada.
Kas meie ei kuule mitte juba nende vasaralööke, kes tahavad leida teed teineteise juure? Millal tuleb see Jumala tund, kus ristirahvas saab olema üks usus ja armastuses, üks ühe kiriku „Una Ecclesia“ rüpes, mis on „per totum orbem in multa membra divisa“ — paljudeks liikmeteks jagatud tervel maakeral? (Cyprianus). Meie ei tea. Küll me aga teame, et Jumala juures pole võimatu ükski asi.
Kiriku Elu, Nr. 1. Jaanuar 1939, VII aastakäik, (1-3).
Jutlus
Pirita kloostri 500-aastase pühitsemispäeva puhul
Neid sõnu, mis Jumal omal ajal kord Moosesele ütles, võime me käesoleval tunnil ütelda ka selle paiga kohta, mille peal me praegu siin seisame. See paik siin on tõesti püha maa. Püha maa, pühitsetud nende meeste ohvrimeelele läbi, kes viisid ohvriks oma varanduse, et Jumalale ehitada siin selles paigas hoone; pühitsetud ka nende meeste läbi, kes 29 aastast ühtejärge selle ürituse täideviimise kallal tööd tegid ja raskes ehitustöös asetasid kivi kivi peale, kuni see klooster ja kirik said viimaks valmis.
Ja kui siis see töö oli viidud lõpule, kui selle kiriku laialdased ruumid ootasid juba Issanda tulekut, siis pühitseti see kirik tolleaegse Tallinna piiskopi poolt katoliku kiriku riituse järgi pidulikul viisil sisse. Selle läbi sai siis see kirik tõesti pühaks paigaks, Jumala pühamuks. Ja täna on just 500 aastat möödunud sellest päevast, mil esimest korda täpselt selsamal kohal, kus praegu meie altar on üles seatud, pidulikul viisil pühitseti Uue Lepingu ohvrit, mil Jumal ise pühimas Altari Sakramendis asus siia selle hoone pühitsetud ruumidesse ja võttis siin aset. Ja rohkem kui 140 aastat pühitses siis Jeesus Kristus seda kirikut oma salapärase sakramentliku juuresoleku läbi. Tõepoolest, püha maa oli siin see paik.
Kuid veelgi rohkem. See paik siin, kus me praegu seisame, on pühitsetud ka nende inimeste palvete ja tööde läbi, kes selle päevalgi veel edasi ja on tegev tuhandeis paigus kogu maailamas. Ja see ordu, kes siin omal ajal ehitas selle kloostri ja kes näis siis hiljem olevat otsekui surmale mõistetud, on nüüd jälle ärganud uuele elule ning hakkab nüüdsel ajal Rootsis, kust ta oli siia tulnud, jälle tegema oma endist suurt tööd uue jõuga. Kloostrid kui palvetamise ja töötamise paigad ei ole ju tänapäeval sugugi mitte oma aega läbi elanud. Võib koguni ütelda, et harva on nad endistel aegadel õitsenud nõnda kui praegu. Sajad tuhanded mehi ja naisi teevad nendes kõikjal üle laialdase maailma suurt tööd Jumala riigi kasuks. Kloostreis elab endiselt sama vaim, mis kord täitis siin ka seda kloostrit. Nendes on seega tegev Jumala vaim, nagu endistelgi aegadel, ja see loob kogu maailmas samasuguseid suuri teoseid nagu see siin kord on olnud, ja veel suuremaidki. Sellepärast on ka tänapäeval ikka veel tõsi, et “Issanda vaim täidab maad”, et see vaim tänapäevalgi veel teeb inimeste südameis imetaolist armutööd, et see tänaäevalgi veel loob inimeste kaudu imetaolisi kunstiteoseid, tõelisi Jumala pühakodasid, milledes Jumala kiitus iialgi ei vaibu ega vaiki.
Me tahame rõõmustella selle üle, et see Jumala vaim tänapäevalgi veel elab ja avaldab oma tegevust maailmas, et see tänapäevalgi veel loob suuri imeteoseid, et see tänapäevalgi veel laseb varemeist ja rusudest tärgata ja õitsele lüüa uut suurepärast, imetaolist elu. Rõõmutsegem selle jumaliku vaimu toimimise üle maailmas, sest niikaua kui see jumalik vaim on maailmas veel tegev, ei hävi see maailm mitte, sest Jumala vaim uuendab maailma ikka ja jälle. Jumala vaim uuendab oma jõuga seesmiselt ikka jälle inimesi ja rahvaid, kes selle vaimule annavad aset oma südames.
Nõnda saagu siis tänane pidulik päev meile päevaks, kus me tunnistame oma usku sellesse pühasse ja jumalikku vaimu – Jumala vaimu kõikide meie sees, Jumala vaimu meie rahva hinges, Jumala vaimu kogu maailmas. Me kõik tahame aidata kaasa, et sellele jumalikule vaimule meie sees ja teiste inimeste sees üha rohkem antakse aset. – Ja kui me selleks rakendame tööle kõik oma jõud, kui me püüame nõnda elada ja tegutseda nagu meid käseb Jumala vaim, kes kord siin on olnud oma kodu, siis me võime kanda oma südames lootust, et see jumalik vaim ka meie sees ja siin meie kodumaal ei kao ega rauge.
Selles mõttes saagu meile mälestus minevikust rõõmsaks lootuseks tulevikule.
Aamen.
(Avaldatud raamatus “Pirita klooster ja selle 500-aastase pühitsemispäeva juubel 15. ja 16. augustil 1936. Pirita Kaunistamise Seltsi väljaanne nr. 15. Pirita, 1940).
Mõtisklused
Kristuses armastatud vennad ja õed!
Kui apostel Paulus aastal 58 jättis Väike-Aasia kirikuga jumalaga, kutsus ta koguduse esindajad enda juurde ja andis nende hoolde mured usklike eest järgmiste tungivate sõnadega: „Pange tähele iseendid ja kogu karja, kelle üle teid Püha Vaim on piiskopiks pannud karjastena hoidma Jumala kirikut, mille ta on omandanud iseenese vere läbi.” (Ap 20:28). Need manitsussõnad on kehtivad kõigi juhtide kohta kirikus, eelkõige piiskoppide kohta. On ju piiskopid piiskopikspühitsemise sakramendi läbi eriti määratud Püha Vaimu poolt selleks, et Jumala kirikut juhtida ja tüürida. Truude vahtidena valvates hingede üle, keda Kristus on oma verega enesele omandanud, nad peavad hoolitsema usklike eest. Iga piiskopi kohta on sellepärast maksev prohvet Hesekieli sõna: „Inimese poeg, ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soo üle.” (Hes 3:17). Ja kui me küsime piiskopi erilise ülesande järele, siis ütleb prohvet samas kohas: „Sa pead minu suust kuulma ja neid manitsema minu nimel.” Jumala sõna, nagu see sisaldub Pühakirjas ja pühas suusõnas, peab piiskop kuulama Jumala Sõnana ja seda usklikele kuulutama, vastavalt aja nõuetele. See on tema tõsiseks kohustuseks ja vastutuseks. Ta peab ju püha Pauluse sõnade järele kirjas Heebrea rahvale valvama usklike hingede järele, „Manitsen teid väärikalt käima kutsumise järele, millega teie olete kutsutud.” (Ef 4:1). Neid manitsusi tahan jätkata loosungi külge, mil- le ma olen valinud oma piiskopliku tegevuse mottoks: „Fides et pax” – „Usk ja rahu”.
Usk – meie püha katoliiklik usk – see on esimene vara, mida teie jaoks Jumala armu abiga tahaksin kaitsta ja säilitada. See usk, mis teile ilma teie endi teeneteta kas juba varases lapsepõlves kingiti, või mille teie olete endile pika otsimise ja suurte ohvrite läbi kätte võidelnud, peab teile alati teie elu suurima aardena olema püha ja kallis. Selle usu läbi olete ju teie „kõige poolest rikkaks saanud Kristuses.” (1 Kr 1:5).
Tahan juhtida teie tähelepanu ainult mõningaile asjadele.
Meie püha katoliku usk annab esiteks meie elule suure kindluse. Kuna tänapäeval kõikjal ümberringi valitseb usulisis küsimusis nii palju ebaselgust ja segadust, on meile kõigile usu ja elu küsimusis kingitud suur selgus ja kindlus. Selle kindluse aluseks on Jeesus Kristus ise, igavene tõde, kes „selleks on sündinud ja selleks maailma tulnud, et tõtt tunnistada.” (Jh 18:37).
Küll tahavad kõik ristiusulised oma usku rajada Jeesusele Kristusele. Kuid paraku, me näeme ometi väljaspool katoliku kirikut ristiusulisi omavahelistes lahkhelides paljude usu ja elu küsimuste suhtes, näeme neid lõhestatuna ja puruks käristatuna seismas paljudes kirikuis ja usulistes koondusis, milledest igaühel on oma usutunnistus. Kust aga tulevad need mitmesugused erinevad ristiusu tõekspidamised ja usutunnistused? Kas on vahest olemas mitmekesine kristlik tõde? „Kas Kristus on vahest jaotatud mitmeks?” (1 Kr 1:13). Ei ole. Olla võib ainult üks kristlik tõde. Kuid segadus tuleb sellest, et inimesed on võtnud endile õiguse ja võimu tunda ja seletada Kristuse õpetust iseendi arusaamise järele. Ja ometigi juhtis juba apostel Peetrus sellele tähelepanu, et „pühades kirjades on raske aru saada mõnedest asjadest, mida õppimatud ja kinnitamatud inimesed tõlgendavad ja väänavad pahasti.” (2 Pt 3:16). Pole ime, et siis täitub see, millele juba püha Paulus juhtis tähelepanu, et inimesed lasevad „endid õõtsutada ja kaksipidi kõigutada igast õpetuse tuulest.” (Ef 4:16). Jah, ongi nähtavasti saabunud see aeg, mida ennustas toosama apostel: „Et nemad tervet õpetust ei taha sallida, vaid otsivad enestele õpetajaid iseeneste himude järgi, seda mööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole.” (2 Tm 4, 5-3).
Seda ohtu, et inimesed Kristuse poolt toodud tõtt mõistavad oma meele järele ning satuvad selle tõttu omavahel tülli ja lahkhelidesse, nägi juba Jeesus Kristus oma jumalikus Kõiketeadmises ette ja leidis selle vastu ka ravivahendeid. Ta on asutanud oma kiriku, mida apostel Paulus nimetab „elava Jumala kirikuks, tõesambaks ja toeks.” (1 Tm 3:15). Selles kirikus ta valis kaksteistkümmend apostlit ja saatis need välja kuulutama inimestele oma tõde, sõnadega: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigile loodud olenditele.” (Mk 16:15).
Et aga apostlid oma õpetuse kuulutajaina jääksid eksitusest puutumatuks, andis ta neile tõotuse: „Mina olen igapäev teie juures maailma otsani.” (Mt 28:10). Jah, ta tõotas neile erilise abistajana „tõe Vaimu,” et „see juhataks neid kõige tõe sisse.” (Jh 16:13). „Püha Vaim… peab teile õpetama kõik ja teile meelde tuletama kõik, mis mina teile olen ütelnud.” (Jh 14:26). See eriline abistaja – Püha Vaim – võis ainult omada ülesannet hoida apostleid Jumala sõna kuulutamisel eksituse eest. Sellepärast apostlid tundsid endid ka Jumala saadikuina, kelle kaudu Jumal rääkis inimestega: „Meie oleme saadikud Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal teid meie läbi.” (2 Kr 5:20). Sellest tuleb ka absoluutne autoriteet, mis apostlid võtsid endile evangeeliumi kuulutamisel, vastavalt apostli sõnadele: „Aga ehk meie isegi või mõni ingel taevast peaks teile kuulutama teist evangeeliumi peale selle, mida meie teile oleme kuulutanud, see olgu neetud.” (1 Gl 1:8).
Selle apostlite eksimatule autoriteedile Jumala sõna kuulutajaina oli juba Kristus ise vihjanud sõnadega: „Kes teid kuuleb, see kuuleb mind; kes teid põlgab, see põlgab mind.” (Lk 10:16). Sellepärast ta ähvardas ka igavese hukatusega neid, kes apostleid ei usu: „Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka.” (Mt 16:16).
Kuid Kristus on loonud oma kiriku kõigiks aegadeks. Sellepärast peab kirik ka kõigiks aegadeks olema „tõe sambaks ja toeks.” Seepärast Kristus on tõotanud oma erilist toetust mitte ainult apostlitele isiklikult, vaid ka nen- dele, kes apostlite ametit peavad ja peavad seda jätkama „maailma otsani.” Ja ka Püha Vaim peab tõe Vaimuna apostlite ja nende järeltulijate juurde „jääma igavesti.” (Jh 14:16). Kuid meie teame kiriku ajaloost väga hästi, et üle tuhande aasta polnud ristirahva keskel mingit kahtlust selles, et apostlite järeltulijateks on piiskopid, eesotsas püha Peetruse järeltulijatega, ja et nendele on sellistena omane eksimatu autoriteet evangeeliumi kuulutamisel. Nõnda ütleb juba apostlite õpilane Ignatius: „Nagu Jeesus Kristus on Isa Sõna, nõnda on ka piiskopid saadetud kogu maailma rajadeni Jeesuse Kristuse õpetuses.” (Ad Eph 3:2). Ja sellepärast ta lisab ühes teises kohas juurde tuumaks sõna: „Kõik kes on Jumala ja Jeesuse Kristuse omad, hoiduvad piiskopi poole.” (Ad Phil.cap.3). Ja püha Irenaeus lisandab eriti Rooma kiriku kohta, et „tema erilise esikoha pärast peab temaga üksmeelne olema iga kirik ja kõik usklikud… Seepärast pole vaja mujalt otsida tõtt, mida sellelt kirikult võib võtta, kuna apostlid on mahtunud külluses temasse kõik tõe.” (Ad Haer. 3:4).
See ürgkiriku veendumus, et Kristuse kiriku piiskoppides, eesotsas püha Peetrusega, elab Kristuse ja apostlite eksimatu õppeautoriteet edasi, on katoliku kirikus säilinud truult ja võltsimatult siiamaani. Selle veendumuse järele astub iga katoliku piiskop apostlite järglaste rea sisse Kristuse tõe kuulutajana ja sellepärast ta võtab ka osa nende autoriteedist. See veendumus on leidnud oma väljenduse piiskopikspühitsemise tseremoonias, kus piiskopile pannakse evangeelium esiti õlale ja antakse siis talle kätte. Sellega piiskop võtab oma õlgadele kohustuse Kristuse nimel ja Kristuse vaimus jutlustada maailmale puhtalt ja võltsimatult Kristuse evangeeliumi.
Kuna nüüd katoliku kirikus elab eksimatu õpetusamet apostlite aegadest saadik katkestamatult edasi, on see kirik sajandite vältel tõesti osutunud „tõe sambaks ja toeks.” Eksimatu õpetusameti omamine annab vankumatu rahu, millega ta sammub sajandeist läbi, millega ta lahkarvamiste võitluste keerises peab truult kinni temale Jeesuse Kristuse poolt usaldatud tõest. Ja sellest tõest ta otsib ja leiab vastuse nendele küsimustele ja probleemidele, mis iga ajajärguga ikka uuesti kerkivad esile. Selle eksimatu õpetusameti põhjal on katoliku kirik ainukeseks kristlikuks ühisuseks, mis enese sees ei tunne mingeid lahkuminekuid õpetuses ja mis truult hoiab alal Kristuse poolt soovitud ühtluse.
Piiskoppides ja Peetruse järeltulijais edasielav eksimatu kiriku õpetusamet on ka meie kirikule suureks varanduseks. Ta on meie oma usukindluse ja tugevuse aluseks, mille pärast meid nüüdsel ajal paljudki kristlased endamisi kadestavad. Sellepärast hoidke endid alal, minu armsad vennad ja õed Kristuses, seda oma usukindlust ja usutugevust. Kuulge püha Pauluse manitsust: „valvake, seiske kindlasti usus, olge mehed, saage tugevaks.” (1 Kr 16:13). Ärge laske endid petta nende poolt, kes väidavad, et alistumine kiriku eksimatule õpetusametile olevat inimliku vabaduse talumatu kitsendus, kes väidavad, et usulise arvamise vabadus üksi olevat moodsa inimese vääriline. Nende väidete vastu aga nõuab Pühakiri „olla sõnakuulelik evangeeliumile.” (2 Tes 1:8) ja „olla kuulekas tõele” (Gal 5:7). Ja tõepoolest: juba loomulikus olukorras inimene peab kuulma tõe sõna ja alistuma looduse seadustele. Ja nagu ei ole lubatud mingit vabadust kõlbluse seaduse suhtes, nõnda ei saa ka usulise tõe suhtes olla lubatud vabadust hoida end kõrvale sellest tõest. Jumal salgaks maha iseenese, kui ta Kristuse poolt ilmutatud tõe vastu annaks inimesele vabaduse jääda eksituse sisse. Sõnakuulelikkus Kristuse tõe vastu ei tähenda sellepärast ka mitte inimliku vabaduse ebaväärilist kitsendust, vaid pigem ta viib veelgi lähemale tõelisele vabadusele, vastavalt Kristuse sõnadele: „Kui teie peate kinni minu sõnadest, siis te olete tõesti minu jüngrid ja te tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks.” (Jh 8, 31-32). Ja mõnedki teie hulgast, minu armsad vennad ja õed Kristuses, kes olete iseendi juures saanud tunda ebakindlust usulisis asjus, võite kinnitada mulle, et alles tõe omamine ja sõnakuulelikkus kiriku eksimatu õpetusameti vastu on teinud teid tõesti vabaks. „Nii püsige nüüd selles vabaduses, millega Kristus on meid vabaks teinud, ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.” (Gal 5:1). Ärge laske endid mitte viia eksitusse neist, kes „tõotavad vabadust, kuigi nemad ise on kaduva asja orjad” (2 Pt 2:19), kes teile tõotavad tõtt ja ise on eksituses. Püüdkem aga ka oma püha katoliku usu tõdesid ikka ja rohkem tundma õppida ja kasvada nõnda Kristuse äratundmises, jah, „igas teadmises.” (1 Kr 1:5).
Juba elav usk Kristusesse, lunastusse tema läbi, sellesse, et tema on tee, mis meid viib meie tõelise, igavese õnne juurde, peab tegema meis elavaks tugeva usulise jõu, mis meile annab tuge kõigis eluvõitlusis ja eluraskusis. Seda jumalikku jõudu eluvõitluseks Kristus tahtis aga mei- le eelkõige ja külluses kinkida selle imelise sakramendi läbi, mille ta oma eluõhtul on jätnud meile oma armastuse suurima kingina. Selles sakramendis ta annab meile iseennast, annab täielikult, jumaluse ja inimsusega, meie hinge toiduks. Seal ta „saab meile elavaks leivaks, mis on tulnud taevast.” (1 Kr 1:5). Seal ta teeb tõeks oma tõotuse sõnad: „Ja leib, mis mina annan, see on minu liha maailma elu eest… ja nagu mina elan Isa läbi, nõnda peab ka see, kes mind sööb, elama minu läbi.” (Jh 6).
Katoliku kirik, kelle kätte Kristus usaldas selle oma armastuse suurima kingituse, on seda püha sakramenti oma suurima varandusena aastasadasid läbi truult hoidnud ja valitsenud. Iga päev ta pühitseb tuhandeil ja tuhandeil altareil kogu üle maailma pühi saladusi, murrab taevaleiba ja kutsub omi lapsi seda vastu võtma.
Prohvet Jeremia vapustavas kaebelaules üteldakse: „Noored lapsed paluvad leiba, pole seda, kes neile jagab.” (Nutulaulud 4:4). Kas see nutulaul pole vaimsel viisil saanud tõeks nii paljudelgi kaasaja ja meie päevade noorte inimeste juures, kes usulises mõttes näljaseina hulguvad elu tänavail, sest et keegi ei jaga nendele „elu leiba”.
Kuid katoliku kiriku lapsed ei tarvitse elu tänavail nälga surra. Katoliku kirik jagab oma lastele „elu leiba” nii sageli kui lapsed seda paluvad. Jah, mida rohkem eluvõitlust tõuseb kulminatsiooni, mida suuremaks kasvavad elu hädaohud, seda tungivamalt kirik kutsub oma lapsi sagedamale, isegi igapäevasele pühale Armulauale.
Ta kutsub väikesi lapsi, et Issanda ihu vastuvõtmise läbi neis kasvaks ja tugevneks üleloomulik elu. Ta kutsub noormehi ja neide, et see taevaroog annaks neile jõudu meie päevade kõlblusetuse keskel teenida Jumalat kasinuses ja südamepuhtuses. Ta kutsub mehi, et elu leib annaks nendele usujõudu ja usujulgust praeguse aja uskumatuses ja usunõrkuses. Ta kutsub naisi ja emasid, et nad oma emakutsumuses muredes ja valudes, oma kristliku naiseelu ohvrites ja loobumustes leiaksid Kristuse jõudu ja lohutust. Nii peavad kõik, kes tulevad Issanda laua äärde, kogema selle sõna…
[Osa tekstist hävinenud …]
Võtke nii siis kuulda kiriku hüüdu, võtke kuulda Kristuse hüüdu, võtke kuulda Kristuse hüüdu. Võtke vääriliselt ja korrapäraselt vastu Kristuse ihu. On ju see Püha Kiriku tungivaks sooviks, et kõik tema lapsed, nii suured kui väikesed, mehed ja naised, kui võimalik iga kuu vähemalt võtaksid üks kord vastu Issanda ihu. See on kiriku palavaimaks sooviks, et ikka rohkem ja rohkem muutuksid meie seas jälle elavaks need esimeste kristlaste usuagaruse ajad, mil paljud kristlased elasid nõnda Kristuse sees, et nad iga püha Missa pühitsemise juures võtsid osa ka Issanda söömaajast.
Ma tean küll, et mõned teie seast on sagedasti püha Armulaua suhtes alles nii mõnegi eelarvamuse mõju all. Kuid mul on lootust, et teie ka selles asjas ei lase endid juhtida mitte nii väga oma meeltest, vaid püüate ehtsas kristlikus meelsuses kiriku soove täites kasvada Kristuse armastuses püha Armulaua sagedama vastuvõtmise läbi. Sagedam püha Armulaud kujuneb parimaks vahendiks, et säilitada teie sees suurt usu aaret, süvendada seda ja ikka enam elustada. Sest õige on Issanda sõna: „Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minu sisse ja mina tema sisse.” (Jh 6:27).
Sügavast, elavast usust kasvab aga välja ka teine suur vara, mida tahab teile alal hoida ja säilitada: See on – rahu – Kristuse rahu. Selle üle tahaksin teile ütelda ainult pisut.
Teil kõigil on teada, et Kristuse evangeelium oli eelkõige ka rahuläkituseks rahutule maailmale. „Rahu” oli taeva esimene tervitus Kristuse sündimisel. „Rahu” oli Kristuse viimane pärandus maailmale: „Rahu ma jätan teile, oma rahu annan mina teile.” (Jh 14:27).
Milles seisneb siis Kristuse rahu?
Püha Augustinuse sõnade järele „rahu on vaikus korras”. Kõige korra aluseks on aga kord Jumala ja inimese vahel. Kui seda korda rikutakse patu läbi, siis rahutus leiab sissepääsu ja saadab täide oma kurva töö. Selle kohta pakub inimkonna ajalugu kurba näidet.
Niikaua kui Aadam ja Eeva pidasid paradiisis Jumala poolt tahetud korda, nad elasid rahus Jumalaga ja maailmaga ning olid õnnelikud. Kui nad aga astusid Jumala käsust üle ja rikkusid sellega Jumala püha korda, käis õnnetus nende kannul ja nemad said „rahutuks maa peal”. (1 Ms 4:12). Ja sellest ajast peale patu ajalugu on rahutuse ajalugu maa peal.
Ja harva on küll olnud inimkond nii rahutu kui just praegu. Rahutus, see inimkonna Kaini-märk, on meie ajale otse vajutanud peale oma ilme. Kui paljudegi inimeste kohta on praegu küll kehtiv apostli sõna: „Hävitus ja õnnetus on nende teedel ja rahu teed nad ei tunne.” (Rm 3, 16-17).
Kui meie päevad on häbistatud enesetapmiste arvuga, mitte harva just noorte inimeste enesetapmistega, kas ei ole see siis tunnuseks, kui rahutuks on muutunud tänapäeva inimesed? Kõik need, kes nii jubedalt on kannatanud oma elus laevahukku, on ju ka otsinud rahu. Kuid nad pole leidnud rahu teed ja sellepärast nad uskusid oma pimeduses, et nad vähemalt surmas võivad leida rahu. Ja miks need inimesed pole leidnud rahu oma elus? Sellepärast, et nad kas ei leidnud, või ei tundnud seda korda Jumala ja inimeste vahel. Ja Jumala korra rikku- mine pidi siis paratamatult viima rahutusele.
Rahutu on tänapäeval ka perekonna pühamu. Kust tuleb nii palju vaikseid lahkhelisid ja vaenu, kust nii palju valju tüli ja riidu, kust nii palju abielu teotamist ja hävitamist abielulahutuste kasvava hoovuse läbi? Kust siis mujalt kui sellest, et püha Jumala korda perekonnas ei ole ära tuntud, või ei ole tahet olnud pidada seda korda.
Rahutu on tänapäeval ka rahvaste ühiskond. Kindlasti kõneldakse palju sellest rahutööst, mida üritavad ja püüavad teostada meie kaasaegsed riigimehed. Kuid paljudegi rahukatsete juures peab mõtlema ikka prohveti sõnadele: „Nad ütlevad rahu, rahu – ja pole rahu.” (Jer 6:14). Ja kes usub tänapäeval veel tõesti ausalt ja siiralt rahu säilitamisse? Ja kust tuleb nii palju rahutust? Kas ei tule see mitte sellest, et nii paljudki inimesed, kes püüavad määrata mingit uut maailma korda, tahavad rajada oma hoonet ilma Jumalata, hoonet, milles enam ei peeta lugu pühast Jumala korrast, kus Jumala tõde ja õiglus pole enam võetud inimeste korra aluseks, vaid selleks on pandud oma tahe ja oma võim? Pole siis ime, et need inimeste korrad kannavad endis rahutuste idusid ja ei lase inimkonda jõuda tõelise rahu juurde.
Tõeline rahu maailmas, üksikinimeste elus, perekonna elus, rahvaste elus võib tulla meile tagasi alles siis, kui kõikjal jälle tuntakse ära Jumala püha korda ja täidetakse seda. Siis, kui eelkõige patt, mis alati püüab rikkuda Jumala korda, püütakse kaotada maailmast. Seda ongi Kristus tahtnud. Selleks ta on tulnud. Selleks ta on meie eest ristil surnud ja on nõnda saanud „meie rahuks.” (Jes 2: 14).
Seda rahu, mida ta ise võidelnud kätte oma kannatamise ja surma läbi, tahtis ta ka ise lasta inimestele osaks saada oma kiriku kaudu. Seepärast on iseloomustav, et ta sel tunnil, mil ta pärast oma ülestõusmist astus tervitusega: „Rahu olgu teiega” apostlite keskele, et ta just sel tunnil andis apostlitele läkituse ja võimu patte andeks anda, sõnadega: „Kellele teie iial patud andeks annate, neile on need andeks antud.” (Jh 20:23).
Selle õnnistusevõimuga, patte võida Jumala nimel andeks anda, on varustatud piiskopi käed. Piiskop on sidumise ja lahtipäästmise võimu ametlik kandja. Ta tuleb sellepärast rahu toojana, kuna tema juba oma ameti poolest on kutsutud selleks, et teha rahu Jumala ja patuse inimhinge vahel.
Selles mõttes tulen ka mina, Kristuse ja Kiriku poolt saadetuna, teie juurde, et tuua teile Kristuse kallihinnalist rahukinki. Sellepärast tervitan ka mina teid kõiki Kristuse tervitusega: „Rahu olgu teiega!”. Võtke seda rahu rõõmuga vastu. Püüdke teda alal hoida, et teie juures teostuksid apostli sõnad: „Jumala rahu, mis ülem on kui kõik mõistus, hoiab teie südameid ja teie meeli Kristuses Jeesuses.” (Fil 4:7).
Kui meie nõnda loome rahu inimeste ja Jumala vahel, siis tahame aidata kaasa ka selleks, et see Kristuse rahu ikka rohkem ja rohkem täidaks meie kristlikke perekondi ja hoiaks neid üksmeeles ja armastuses. Tahame püüda, et kristlik armastus ja üksmeel seoksid ka kõiki koguduste usklikke omavahel. Püha Paulusega palvetan sellepärast ka mina: „Rahu Jumal pühitsegu teid ja kõik, mis teil on, vaim ja hing ja ihu, saagu hoitud ilmlaitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks. Ustav on see, kes teid kutsub, küll ta viib selle ka täide.” (1Ts 5, 23-24).
Ja see rahu ärgu piirdugu mitte üksi meie kogudustega. Apostel manitseb ju: „Püüdke rahu kõikidega!”. (Hr 12:14). See manitsus on vajaline eelkõige juba sellepärast, et meil tuleb siin elada koos inimestega, kellel on teine usk kui meil, jah kes osalt tunnevad meie usku väga vähe, kes sageli põlgavad isegi teda, ja kes sageli kõnelevad meie ja meie usu kohta seda, mis ei ole õige. Selle läbi on meie kannatus vahel raskelt pandud kaalule. Siiski aga tahame meie mõtelda sellele, „mis on rahuks.” (Rm 14:19). Täitkem siis apostli Pauluse sõnu: „Kui see on võimalik, siis pidage rahu kõigi inimestega, niipalju kui see oleneb teist.” (Rm 12:18).
Meie tahame mitte ainult rahu alal hoida, vaid tahame ka niihästi oma eeskujuga kui oma palvetega aidata selleks kaasa, et saaks täidetud Kristuse tahe: „Et kõik üks oleksid”, et saaks „üks kari ja üks karjane.” Kui see kord saavutatakse, siis oleks kindlustatud rahu mitte ainult meie keskel, vaid kogu maailmas.
Selles mõttes ma lõpetan roomlastele saadetud kirja sõnadega: „Lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usu sees, et teil oleks rohkesti lootust Püha Vaimu väes.” (Rm 15:13) „Ja rahu Jumal olgu teie kõikidega. Aamen.” (Rm 15:33)
