6. september 2025

Tarkuse raamat 3, 1-9 Rm 8,31b-39 Joh 17,11b-19

Üleeile, 4. septembril, mainiti peaaegu 24 tundi kestnud lugemisel lihtsalt nimesid: ohvrite nimesid, rohkem kui 23 000 nime, kes kõik surid Nõukogude vangilaagrites või Siberis. Iga nime taga oli lugu, nägu, süda, inimene. Keegi polnud Jumala ees nimetu, anonüümne, lihtsalt number, üks lugematutest arvudest. Tänan teid dominiiklaste initsiatiivi eest, mu kaasvennad! Tänan kõiki, kes selles lugemises osalesid. Ennekõike olgu tänu Jumalale endale, kes on meile lubanud, et kõik need nimed on kirjutatud tema käega. Esimeses lugemises kuulsime: "Õigete hinged on aga Jumala käes ja neid ei puuduta ükski piin." Ühte nime mainitakse viimasel ajal palju, ühte 23 000 seast: peapiiskop Eduard Profittlich. Ühtegi teist ohvrit muidugi ei unustata, isegi kui nende nime mainiti kõigi nimede lugemise pikkade tundide jooksul vaid korra.

Ma mäletan ühte paavst Benedictuse katehheesi. See oli viimane katehhees pühakute teemalises sarjas. See oli pühendatud lugematutele tundmatutele pühakutele, kelle nimed on kirjas Jumala eluraamatus, isegi kui neid pole kunagi nimepidi kiriku pühakute kalendrisse kantud. See katehhees on minu jaoks unustamatu. Täna liigutab see mind eriti. Need tundmatud pühakud on peapiiskop Profittlichi tänase õndsaks kuulutamise vahetu ja sügav põhjus. Nemad, tema Tallinna piiskopkonna usklikud, on põhjuseks, miks ta täna altarite au hiilgusesse tõstetakse. Kuna ta ei tahtnud neid maha jätta, ei naasnud ta Saksamaale, teades täiesti hästi, et see viib peaaegu paratamatult tema surmani.

Algkirikus, näiteks Pauluse kirjades, nimetatakse usklikke „pühakuteks“. Nende pühakute pärast, oma karja, oma lammaste pärast oli isa Profittlich valmis oma elust loobuma. Ta oleks võinud esitada nutikaid argumente selle vältimiseks, näiteks selleks, et hiljem ellujääjana aidata. Juhend, mida ta paavst Pius XII-lt otsis, ei tulnud käsu, vaid nõuande vormis: ta peaks oma otsuse langetama „ennekõike tema hoolde usaldatud hingede heaolu silmas pidades“. Pärast otsuse langetamist kirjutas ta oma perele, et „on kohane, et karjane jääb oma karja juurde ja jagab nende rõõme ja muresid“. Tema ausus on väga liigutav: „Pean ütlema, et kuigi otsuse langetamine võttis mitu nädalat ettevalmistusi, ei teinud ma seda hirmu ega ärevusega, vaid hoopis suure rõõmuga.“ See rõõm kumab välja apostel Pauluse sõnadest tänases jutluses kirjast roomlastele: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ Selle Kristuse rõõmuga sai peapiiskop oma ustavaid hingi ja ilmselt ka paljusid teisi puudutada, lohutada ja toetada.

Õndsaks kuulutamine ei ole kunagi suunatud ainult ühele inimesele. „Kes usub, ei ole kunagi üksi!“ ütles paavst Benedictus. Peapiiskop Eduardi otsust toetasid usklike palved oma piiskopi eest. Ühel päeval me kogeme, näeme ja mõistame, kui väga rohkete inimeste palved ja ustav elu meie endi teed nähtamatult kaitsesid ja juhatasid. Tänane õndsaks kuulutamine hõlmab kõiki neid, kes kujundasid isa P. Eduardi teed, ennekõike tema vanemaid, kelle kümnest lapsest oli tema kaheksas, tema õpetajaid, sõpru (kui olulised nad on!) ning kiriklikke paiku ja inimesi, kes teda kujundasid. Kes suudab eales mõõta, millised inimesed, olukorrad ja kogemused on meid kõiki kujundanud ja proovile pannud! Kõik see kokku võimaldas otsustaval tunnil öelda nii selge „jah”-sõna võimalikule märtrisurmale nagu peapiiskop Profittlichi oma. See oli tema väga isiklik „jah”-sõna ja ometi on see midagi enamat: see on kiriku „jah”-sõna Jumala tahtele, mis väljendub üksikisiku „jah”-sõnas. Isiklikku pühadust toetab alati Kiriku, Kristuse pruudi pühadus. Seepärast on tänane päev kirikule, eriti kirikule Eestimaal, rõõmupäev.

23 000 ohvri nime, kelle hulka kuulub ka meie tänane usu tunnistaja, tuletavad meelde, et iga inimese elu asetati äärmiselt dramaatilise aja konteksti. Tänane õndsaks kuulutamine ei saa ignoreerida seda, mis tol ajal Euroopas ja maailmas toimus. See oli kujuteldamatu põrguväe vallandamine. Hitler Saksamaal, Stalin Nõukogude Liidus. Nende kahe vaheline kokkulepe saagi jagamiseks selles, mis oli vaieldamatult kõige hullumeelsem sõda läbi aegade. Niipea kui saak oli jagatud, ründas üks röövel teist, et kõik endale haarata: "Täna kuulub meile Saksamaa ja homme kogu maailm." Koonduslaagrid ja Gulag olid täieliku inimväärikuse põlguse väljendused. Millise kontrasti moodustas see väärikusega, millega peapiiskop Profittlich NKVD ametnikele alistus. Tema usk andis talle rahu ja vankumatuse. Ühena miljonitest kahe mõrvarliku ideoloogia ohvritest suri ta 22. veebruaril 1942.

Peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamine toimub ajal, mil vanad haavad ähvardavad taas lahti rebeneda. Eriti siin maailmajaos on see mure eriti terav. Sõda on selles piirkonnas taas kibe reaalsus. Rahulootused pannakse proovile. See pole ainus kriis tänapäeva maailmas. Paavst Franciscus on sageli rääkinud sellest, kuidas me oleme "tükkideks purustatuna kolmandas maailmasõjas" (una terza guerra mondiale a pezzi). See maailmasõda hõlmab ka kristlaste tagakiusamist kogu maailmas. Ka teised religioonid tunnetavad piirkondlikke tagakiusamisi, agressiivset usupoliitikat ja religioonide natsionalistlikku väärkasutamist. Ometi on kristlaste tagakiusamine arvuliselt kõige levinum reaalsus.

Selles olukorras omandab õndsa märterpiiskopi tunnistus erilise tähenduse. Tema kodumaal Saksamaal toimus juba tohutu juutide süstemaatiline tagakiusamine, mis peagi sai kibedaks reaalsuseks kogu Saksamaa poolt vallutatud Ida-Euroopas. Idee, et natsionaalsotsialism või nõukogude kommunism säästaks kristlasi, osutus peagi illusiooniks. Kõik see võib meie ajal korduda. Seepärast on peapiiskop Profittlichi suhtumine tänapäeval nii väärtuslik. See näitab kristlase teed tagakiusamise ajal. Eduard Profittlichi kaks sõna puudutasid mind eriliselt. Need on täis lohutust ja rõõmu, mis saab tulla ainult Jumalalt endalt. Pärast otsust mitte Saksamaale naasta kirjutas ta: "Teen seda suurima hea meelega, tegelikult võin öelda, et suure rõõmuga. Kuigi ma ei oska kuidagi ennustada, kuidas mu elu nüüd kulgeb, millised ohverdused mind veel ootavad, kõnnin ma seda teed suure usaldusega Jumalasse, olles kindlalt veendunud, et kui Jumal kõnnib minuga, ei ole ma kunagi üksi. Ja mul on ka kindel lootus, et ohverdus, mille ma Jumala kuningriigi huvide nimel siin riigis toon, ei jää viljatuks, ühel või teisel moel."

Varakristlased ütlesid: sanguis martyrium – semen christianorum! Märtrite veri on ristiusu seeme. See lootus, mille isa Profittlich täitis, võib täita meid kõiki ajal, mis on näinud nii palju uusi märtreid. Mainin vaid lühidalt paavst Johannes Paulus II suurt projekti pühaks aastaks 2000. Ta tahtis koostada 20. sajandi märtrite kogumiku. Selle kallal töötas intensiivselt terve ajaloolaste meeskond. Üks neist rääkis mulle, et nad loobusid projektist pärast 20 000 lühikest elulugu. Nad olid alles töö alguses, nõnda suur on 20. sajandi märtrite arv. Ainult Jumal teab kõiki nende nimesid! Jah, me võime loota, et meie aja lugematud märtrid, ainuüksi selle riigi 23 000 ohvri nime, nagu piiskop Eduard enda kohta ütles, "ei jää täiesti viljatuks". Me palume seda täna Jumalalt sama kindlustundega, mis täitis teda siis.

Viimasel ajal on palju räägitud märtrisurmast. See, mis kristlasi juba algusaegadel köitis, oli nende rõõm. Tänases evangeeliumis, lõigus Jeesuse palvest õhtusöömaaja saalis, palub Jeesus oma Isalt seda suurt kingitust: „Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, ET MINU RÕÕM OLEKS TÄIELIKULT NEIS ENESTES.“ See Jeesuse palve täitus tõeliselt täielikult isa Eduardi, peapiiskop Profittlichi elus: „Kui lõpuks selgus, et ma jään, oli mu rõõm nii suur, et palvetasin rõõmust ja tänulikkusest Te Deumi. Üldiselt tundsin Jumala armu oma hinges nii sügavuti, et olen ilmselt harva oma elus tundnud end nii õnnelikuna kui otsusejärgsel õhtul ja ma pole kunagi nii vagalt püha missat pidanud kui... otsuse päeval.“

Tähistame nüüd püha missat, kus mainitakse esimest korda armulauapalves Eduard Profittlichi. Palugu ta meile Kristuselt, keda ta ustavalt järgis, Kristuse rõõmu, Tema rõõmu külluses!

Aamen.