Märterpiiskop Eduard Profittlich elu ja ohverdus kujunesid sümboliks usu, vabaduse ja ustavuse eest seismisel, kirjutab katoliku kiriku Tallinna piiskop Philippe Jourdan.
Tänavuse septembrikuu kuues päev ei ole lihtsalt üks meenutamispäev ega vaid katoliiklaste tähtpäev. Usun, et see on kogu Eesti pidupäev, ja see ei ole liialdatud mõte. Tegemist on laiema kultuurilise ja ühiskondliku sündmusega, mis avab võimaluse arutleda usu, vabaduse ja inimväärikuse teemadel. Sel päeval kuulutatakse Tallinnas Vabaduse väljakul õndsaks märtriks katoliku peapiiskop Eduard Profittlich.
Saksamaal sündinud mehe elumissioon viis ta Eestisse, kus ta 1930. aastast alates teenis preestrina ja 1936. aastast alates esimese katoliku piiskopina Eestis pärast reformatsiooniaega. Ta pühendus kiriku ülesehitamisele, dialoogile teiste kristlike konfessioonidega ning eestikeelse katoliku kultuuri arendamisele. Tema suur soov oli olla koos rahvaga, keda ta teenis – isegi siis, kui see tähendas eluohtu. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, keeldus ta võimalusest põgeneda tagasi sünnimaale. Ta jäi Tallinna, et olla ustav oma kirikule. 1942. aastal suri ta Kirovi vanglas piinamise ja külma tagajärjel. Tema haua asukoht on teadmata, kuid mälestus temast elab edasi.
